Kus asub restoran III Draakon? Pole aimugi. Ja mis nimi see üldse on! Seisin üprist nõutult keset Tallinna Raekoja platsi ja lasin pilgul üle restoranisiltide libiseda. Teadsin, et kusagil siin see peab olema, kuna Eesti Maitsete eestvedaja oli blogijad ühiskülastusele palunud. Viimane koht, kuhu pilgu heitsin, oli raekoja võlvistik. Seal – hoone fassaadi kaunistava kahe draakonipea naabruses – on nüüdsest ka Kolmas Draakon. Asub ruumides, kus varem tegutses Tristan ja Isolde.
Fotod: Lauri Laan
Uksest sisse astudes on elamus garanteeritud: ringiliikumine toimub alguses käsikaudu, kuni silmad hämarusega ära harjuvad. Siin on kitsas, kivine ja – lärmakas. Piisab kasvõi ühest külastajast, et kõrtsiemand rolli sisse elaks. Käre mutt, keda leti taga viibiv naine kehastab, teeb üheselt ja viisakusi valimata selgeks, kuidas siin asjad käivad. Kõik söögid maksavad ühe ning joogid kaks raha. Südikus, millega ta oma osa etendab, väärib rahvateatrite kategoorias kindlasti äramärkimist. Abilinegi ei jää näitlejavõimetelt palju maha, nii et esimesed viis minutit mööduvad nende toimetusi ja seda saatvat jutuvada jälgides üsna lõbusalt. Kõrtsirahva kiituseks peab veel ütlema, et ühtviisi ladusalt käib suhtlus nii eesti kui inglise keeles, nii et külalised sõu nüanssidest ilma ei jää.
Kui saabub aeg toidud lauale anda, muutub emanda võimukas hoiak: “lusikas peab endal kaasas olema”, “vaadake, et te seda ära ei varasta” jms, juba pisut häirivaks. Seltskond hakkab nohisema, julgemad vastu lõõpima.
Pakutakse põdrasuppi ja ahjusooja pirukat. Kõrvale keskmiselt kanget ja üpriski lääget ürdinapsu. Kiusu pärast on tops tehtud sellise kujuga, et tühjaks joomata seda lauale toetada ei saa, ilma et sisu maha voolaks. Mõni saab kõhutäie naerda, aga puht praktiliselt on ikkagi häiriv, kui sa asja, mis sulle ei maitse, käest panna ei saa. (Pildil näib teistsugune tops olevat.)
Foto: Lauri Laan
Supp saab söödud parasjagu nii kiiresti, et emandaga tülli minna veel ei jõua. Pirukas oli tõesti värske ja maitsev. Argirutiin sai korraks maha raputatud ja täiesti teises maailmas ära käidud.
Kuigi ma olen hästi kuri igasuguste pulmavanade, klounide, tootemaskottide ja muu rahvateatri kaadriga, tuleb auväärt kõrtsiemanda ees siiski müts maha võtta. Ilma temata oleks see lihtsalt üks vanaaegse kolaga sisustatud pime urgas. Võib-olla ta pingutab suurema seltskonna ees veidi üle, aga saabujat pannakse tähele ja temaga hakatakse kohe tegelema. Meil levinud suhteliselt osavõtmatus teeninduskultuuris on see pigem positiivne kogemus.
Märkimisväärselt head oli muudki. Näiteks pisikesed lauad, kus paari-kolmekesi mõnus istuda. Iseäranis see pildil olev aknaalune.
Foto: Lauri Laan
Menüü ja hinnapoliitika on nutikas: kõik söögid 1 ja joogid 2 eurot. Valik on mõistlikult väike. Vahel ongi tore, kui asjad on lihtsad. Kõik see kokku võib vabalt anda piisava põhjuse veel korra elus keskaega põigata.
Võrdluseks käisime sarnaste ambitsioonide ja õhustikuga kohas nimega Glad Estlander. (Taevas, anna kannatust! Nimest räägin.) Olgu taustaks öeldud, et mõlemad söögikohad on Olde Hansa vaesed sugulased ja kuuluvad koos Clazziga Auri Hakomaa firmale Starmaker. Kuigi Estlanderi piigad olid tasasemad ja kalasupp oivaline, jättis interjöör veidi liiga kõleda mulje. Ehk on asi ka selles, et estlanderid on alles hiljuti sisse kolinud, igatahes praegu oli seal see miski veel puudu, mis ühe suvalise uulitsal hulkuja sinna tagasi tooks. Grupitoitlustus on teine teema.
Kolmandaks käisime Liisu Juures, mis on üks hästi varjatud uks Maharaja maja küljes. Oli ajaränd seegi, aga kuhugi kolletunud kaheksakümnendatesse. Pakutud seašnitsel kartulilootsikute, riivitud porgandi-kaalika ja marineeritud kurgi ratastega jäi ka sobivalt samasse aega. Näpistame end eduunest üles ja tuletame kenasti meelde, et kunagi käisimegi sedasorti toitu restoranis söömas. Seevastu kaasaegsest espressomasinast väljunud soe piim ei saaks ka läbi kõigi kümne sõrme vaadates capuccino nime kanda.
Raekoja platsi ümber käib põnevate pakkumistega ringmäng 18. märtsini. Rohkem infot siit.
