Uskumatu, et on alles meie Rootsi reisi esimese päeva pärastlõuna. Meenutades tundub, nagu oleksime vähemalt nädala ära olnud – nii tihedad olid need päevad.
Fotostuudiosse Svensson & Svensson & Svensson minek oli tõeline katsumus. Ilmast pole kuidagi võimalik mitte kõnelda. Kohale jõudnud, oli mul tõsine hirm, et ei sulagi üles ega suuda midagi teha ega kellegagi suhelda.
Võõrustajad – kokk ja toiduajakiranik Jens Linder ning fotograaf Stefan Wettainen olid õnneks nii muhedad ja nende tööd (pildiseeriad ajakirjades ja raamatutes) sedavõrd muljetavaldavad, et jää hakkas tasapisi sulama.
Käsilolev pildiseeria pidi illustreerima lugu erinevatest sojakastmetest. Jäänud oli viimane pilt – kergelt praetud kammkarbid rohelise sibulaga. Üpris lihtne ja minimalistlik pilt, kuid tulemus, mis kaamerast (töötlemta) arvutiekraanile jõudis, oli minu jaoks siiski pisut üllatav. Ma ei hakka loetlema kõike põnevat, mis mul enda jaoks õnnestus kõrva taha panna. Polnud seal mingit raketiteadust ega ka tehnika viimast sõna. Isegi stuudio kohta ütlesid mehed naljaga pooleks, et rentisid selle, meile mulje avaldamiseks – tavaliselt pildistavad emma-kumma juures kodus.
Taas tundus, et hoiakud ja isegi töövahendid on meiega sarnased, kuigi elatustaset arvestades ootaks midagi muud. Toidustilistid ja -fotograafid kondavad samamoodi mööda vanakraamipoode ja “prügihunnikuid” ning meisterdavad ise endale vajalikke abivahendeid. Ood kasinusele ja leidlikkusele!
Stefani töid vaadates ja temaga vesteldes võis rõõmuga tõdeda, et tuleb teha seda, mis meeldib ja nii nagu endale meeldib. Oma stiil ja käekiri on see, mis üht autorit teisest eristab ja pikemas perspektiivis (loodetavasti) ka leiva lauale toob.
Vasakpoolsel pildil on küsimus, kes keda nõiub: ruuged kiharad kuuluvad meie Marju Randmerile (Tassike.ee); keskmes on rootslaste koostöös valminud raamat; paremal… – igav ei olnud!
Ta-daa…! Õhtusöök!
Siin võib selle nüüd küll trummipõrina saatel välja hõigata, kuid tegelikult kahtlesin kuni viimase hetkeni, kas see koht on ikka minu jaoks. Luksuslikus Grand Hotelis asuv Mathias Dahlgreni juhitav toidukohtade duo – Matsalen (2 Michelini tärni) ja Matbaren (1 tärn) – kuulub vaieldamatult Rootsi paremikku. No ja Rootsi paremik on maailmas ka juba päris tegija.
Rahast sellisel juhul eriti ei räägita (kodulehel ega kuskil), nii et minu eelistus kippus kalduma mõne uue fotovidina suunas. Otsustavaks sai tegelikult hirm, et Stockholmi kesklinnas mõnda suvalisse (mittekiirtoidukasse) sisse astudes, tuleb keskpärase elamuse eest ehk vaat et sama suur kopikas välja käia. Seda ma juba endaga teha ei luba!
Istutasimegi end koos samuti kõhkleva Marjuga teistele saba peale ning lohisesime alandliku näoga sisse. Restorani personal oli õnneks vastutulelik ja suhtus meie ootamatult suurenenud seltskonda mõistvalt.
Lugemisvara oli huvitav ja õnneks mitte väga pikk. (Tutvuvad Kätrin ja Pille.) Kohe meie laua vastas, klaasseina taga käis usin askeldmine.
Toidud olid võrdselt head ja põnevad. Selle tasemega kohalt sa ju tegelikult ei oota mitte ainult maitsvat toitu, vaid ka meelelahutust. Esimesena valitud roas tekitasid uudseid maitsekooslusi röstitud punapeet ja maapirn. Olen muidu ikka üpris lihamaias, kuid seda rooga süües hõiskasin – nii võiks vabalt nädalaks taimetoidule jääda! Paraku peaks sel juhul analoogseid toidukohti mööda käima ;)
Süües kasvab isu ja nii ma olin teist käiku valides juba kindel, et ka dessert ei jää tulemata. Portsjonid on Matbarenis keskmise suurusega, mis tähendab, et ühest roast ei saa kõhutäit, kuid pole ka päris “täpitoit”.
Teisena maandusid minu ette aasiapärased “burgerid”. Menüüs seisis nende kohta: steamed beef bun. Aurutatud saia vahele oli pandud ampsuke vürtsist ja pehmet veiseliha, värsket kurki, koriandrit, magusat tšillikastet.
Vahepeal oli vahva kokkade koreograafiat piiluda. Nende koordineeritud tegevus meenutas kohati tõepoolest tantsuetendust. Kui vajalkud eeltööd köögi sügavuses olid tehtud, kogunesid hetkeks kõik serveerimisalale, kus kiirete liigutustega anti roogadele viimane lihv, enne kui mööda tuiskav teenindaja taldrikud sujuvalt laiali kandis. Ja korraga oli plats puhas.
Desserti valides sai aplus minust võitu ja otsustasin šokolaadikoogi ja jäätise kasuks, mis oli ootuspärane. Samal ajal mekkis Marju kõrval põnevat magustoitu tonkaubadest (pildil).
Kokkuvõttes oli rahulolu muidugi garanteeritud ning ka lõputoimingud ei suutnud tuju rikkuda. Minu kokkupuuted Michelini restoranidega on olnud põgusad, kuid pettuda ei ole tulnud seni veel kordagi. Samas, olen mõnel korral reisides olnud õhtusöögi sisu ja hinna suhtest nutma puhkemise äärel. Okei, olen lahinal nutnudki. Nii et minu senisele kogemusele tuginedes teevad tuntud restoranide hindamisasutused siiski tänuväärset tööd.
Paraku ei jõua ma ka seekord üllitada kogu reisikirja. Nii et tuleb ka osa III.
Marju on juba jõudnud kõik päevad kokku võtta ja kirjutab oma reisimuljetest siin.
