Täna pistsin nina oma mutiurust välja ja käisin vaatamas, kuidas tänavustele parimatele restoranidele diplomeid jagati. Eesti Maitsete koostatud nimekiri 50 parimast söögikohast on alati heaks abiliseks, kui vaja meelde tuletada, kuhu tasub sööma minna. Kipub ju nii olema, et esimese hooga ei meenu tavaliselt midagi peale 3-4 harjumuspärase lõunatamiskoha.
Kõik olid kohal, võõrustas F-hoone, peeti kõnesid ja maitsti suupisteid. Kohe, kui aukirjad jagatud, tõusis kokarahvas, nagu üks mees püsti ja läks tööle. Alles jäid vaid (b)logardid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada.
Muu jutu sees märkis Eesti Maitsete pealik Aivar Hanson, et briti parimate restoranide hindajad olid üles tähendanud ka tulevikutrende toidumaailmas. Ürdipeenrad restoranide tagaaias on juba tavaliseks muutunud. Nüüd minnakse veelgi kaugemale – hakatakse ise kasvatama ka vajaminevat köögivilja. Kas ise kasvatamist mõista sõna-sõnalt või tähendab see koostööd kutseliste põllumeestega polegi oluline. Tähtis on soov kontrollida toidu maitset päris algusest peale.
Seda juttu kuuldes tabas mind rõõmus äratundmine. Olin just hakanud mõtlema, kas peaksin ehk oma blogi teemavaldkonda muutma, kuna viimasel ajal veedan rohkem tunde aias kui köögis. Või noh, tegelikult olin just jõudnud arusaamisele, et kirjutada tuleb sellest, mis hetkel aktuaalne ja mitte üritada seda pidevalt lahterdada. Elamise viisina ju tundub igati õige ja mõnus olla õues, kui ilm on ilus. Üks grillib lakkamatult liha, teine peenras urvitades oma tagumist poolt.
Tegelikult sähvatas mul juba varem korra. Siis, kui selgus, et Ajujahi konkursi võitnud parim äriidee on Virtual Garden – linnainimestele virtuaalse aia pidamise võimaluse pakkumine, koos kaasnevate söödavate hüvedega. Ja siis ma lugesin veel, et Tartu linna serva rajatakse taas aianduskooperatiiv – põllumaa, millest iga soovija saab endale platsikese osta, et seal perega kohmitseda ja värsket õhku hingata. Nii et aiandus on kahtlemata IN!
Näiteks sellel õhtuhämaruses jäädvustatud maalapil esinevad eest vasakult: murulauk – päranduseks saadud ja ümber istutatud; salvei – talvest räsitud, ent mitte päris surnud; tüümian – alustab samuti uut aastaringi värskel kohal. Teise rea moodustab püsik-rukola, millel on juba ilusad pisikesed lehed. Murulaugu taga kolletab kahtlaselt toast potist toodud basiilik, mille ettekülvi tegin aprilli keskel. Basiilikust järgmine, lillakate vartega on aed-piparrohi, mida prooviks sipsisin ka külvikasti. Temast paremal on koriander ja petersell, mis naudivad aknalaualt ära kolimist täiel rinnal. Tagant poolt tuleb veel lehtsalatit ja rukolat. Ja päris pildi ülemises servas on pastinaagid koos porrudega.
Kõik, kes aiaga alustanud, teavad seda maniakaalset ostuhullust, mis tuleb peale seemnepakkide riiulite vahel. Mina lõpetasin sel aastal u 50 pakikesega. Paar õhtut istusin ja veeretasin neid ühest käest teise. Siis sain aru, et mul on vaja masterplaani. Kaaludes, kas hakata pidama märkmikku või aiablogi, meenus mulle lause Andrus Purde artiklist: “There’s an app for that” ehk “Selle jaoks on rakendus”. Ja oligi! Folia – social garden tracker & organiser. Ma rohkem ei jaksa praegu kirjutada. Minu aeda võib detailsemalt näha siit. Olekski juba aeg, et mõni asjalik eestlane selle rakendusega liituks.
3 comments
Mu kõrva riivas ka eriti see mõte, et söögikohtadele ennustatakse järjest mahukamat oma tooraine kasvatamist. Väga 5, igati poolt ja ootan põnevusega juba põnevaid eeskujusid! :)
Hei! Misasi on püsikrukola ja kust seda võiks saada? Olen suur rukolasõber, aga paraku jääb teda alati kas natuke puudu või siis üle (kasvab ju jube kiiresti üle).
Internet annab aru: rukola all tuntakse meil tegelikult kaht liiki: üheaastast põld-võõrkapsast (Eruca vesicaria) ja püsikut võõr-liivsinepit (Diplotaxis tenuifolia). Maitse poolest suhteliselt sarnased, aga võõr-liivsinep on vängem. Mina sain külastades Tamme ürditalu ja olen seda juba mitu korda ümber istutanud ja jaganud. Kuna ta on mul hästi elujõuline ja suur, siis annan hea meelega sulle tüki oma juurikast. Külvasin sel aastal põld-võõrkapsast ka ja hetkel just on mul uputus – juba õitseb. Enam ei viitsi külvata, sest keegi ei jaksa nii palju süüa. See mõrkjas maitse, mida mõned kiidavad, on mu meelest siiski pisut problemaatiline. Mina kannatan ära, aga kui külalistele tahan pakkuda, siis alati mõtlen kaks korda, kas ikka julgen. Kes on poe rukola maitsega harjunud, selle jaoks on mõlemad minu peenras kasvanud taimed liiga vänged. Ei tea, kust see vängus nende sisse saab. Tänavu kevadel kastsin korralikult ja hiljem on iga päev vihma valanud. Ju siis on sort või muld selline.