Eile oli hästi tore päev looduses, nagu vanadel headel aegadel. Lonkisin seenekorvi ja kaameraga mööda tuttavaid metsi. Need Koiva äärsed männimetsad on sõbralikud ja valgusküllased, kus pole eksimist kart – jaluta nagu pargis. Seeni on nagu muda, kuigi ka seenelisi ikka siin-seal näha.
Päeva teises pooles põikasime Aheru järve äärde. Samal ajal kui mina 2-meetrise ohaka otsas pisikest liblikat jälgisin, tõmbas kaasa kogemata järvest välja sõjaka sõralise. Peale lühikest fotosessiooni läks ta kenasti vette tagasi ja liugles nägemisulatusest välja. Soovime talle pikka iga.
Päeva krooniks oli ilmeilus piimjas udu, mis sundis mind enne peatuspaika autost välja hüppama ja pimeduse saabumiseni läbi kaamera vaatama.
