1-2-aastasi lapsi on peaaegu võimatu panna täiskasvanute moodi käituma ja käsu peale otse kaamerasse vaatama. Sellepärast kasutan alati mängulisemaid lähenemisi ja suure ponnistuse peale me tavaliselt saame ikka selle “korraliku” pildi ka tehtud.
Aga mina olen õppinud aru saama, et iga asi omal ajal. See aeg, kui vaimustus, rõõm, kiindumus, viha, väsimus, nälg ja veel sada muud tugevat tunnet mahuvad loetud minutite sisse, on tagantjärele vaadates nii lühike. Väikelapsed on imelised, sest suudavad lühikese ajaga end nii mitmest küljest kaamerale avada. Ehk peaksid täiskasvanud hoopis neist eeskuju võtma?!
