Inspireeritud Jonas Petersoni sõnavõtust Baltikumi fotofestivalil
Alustan seda juttu tegelikult lõpust. Võtan ette kõige suurema üldistuse, milleni mu ekslevad mõtted viisid: maailm ei ole valmis; mina ei ole valmis. Valmis nagu lõpetatud või lõplik. Sellest eeldusest lähtuvalt on elamine suhe kahe objekti vahel, mis on teatud osas pidevas muutumises. Miks see on oluline?
Olgu ääremärkusena öeldud, et kõik see, millest juttu tuleb, on teatud mõttes hiljutise fotofestivali kokkuvõte. Mõte, et ma pean mingi kokkuvõtte tegema näris juba kuklas, kui üks sõber, fotograaf, küsis:
„Sa oled seal neid ettekandeid mitmeid aastaid kuulanud, on seal siis nii palju põnevat ja kasulikku infot?“
Kõige lihtsam on juhtumeid analüüsida tagantjärele, kui on käes mingi resultaat, pulbitsemine on lõppenud, kõik on tardunud. Inimese seisukohalt – postuumselt. On asjad, mis said tehtud ja asjad, mis jäid tegemata. Enda analüüsiks on sellest teadmisest vähe kasu.
Milles üldse peab ennast analüüsima? See on meetodi valiku küsimus. Igaüks leiab ise viisid, kuidas ta toimib. Mina kirjutan oma olemise viisist, mis viib teatud asjade, olgu kasvõi piltide, ärategemiseni.
