See pildiseeria on pärit üsna suve algusest, kui ilmataat pakkus troopilisi vihmahoogusid ja kõik mühas kasvada. Õnneks ilmaga vedas ja tagaajamine koduõues võis alata. Pere noorim liige oli selleks ajaks just nii suureks saanud, et oma pea otsustas ja omad jalad viisid sinna, kus parajasti kõige põnevam tundus olevat. Kui me esimesest ehmatusest toibusime, püüdsime olla tema jaoks nii huvitavad ja lõbusad kui jaksasime ja kõik hakkas laabuma. Erilise kiituse on ära teeninud pere vanemad lapsed.
Sel ajal ma veel katsetasin arglikult mõningaid nippe ja mängulisi olukordi ning suures osas lasin lihtsalt asjadel omasoodu minna. Tänaseks on tänu mõnele heale koolitusele minu peresessioonid suures osas mäng ja peret ühendavad tegevused, mis pakuvad rõõmu nii lastele kui vanematele. Nii et see hea, mis piltidele jõuab, on ka päriselt kogetud, mitte vaid kaamera jaoks pingutatud. See on ka minu jaoks täiesti uus põnev maailm, kus fotodel ei poseerita, vaid need juhtuvad läbi mõnusate ühiste tegevuste. Lisaks tulemusele tegelen nüüd veel ka elamusega, mis jääb fotosessioonist endast. Mõlemas valkonnas on arenemise ja lihvimise võimalusi lõputult, kuid see kõik tundub nii õige!
