Kevad tuleb ükskord niikuinii, isegi kui seda järjest kasvavate lumevallide varjus (vähemalt siin Põhja-Eesti pool) raske aimata on. Kes valmistub end kodumaa sünnipäeva puhul kandiliseks sööma, kes paneb ürdiseemned potti idanema, mina alustasin sügavkülma kogutud varude revideerimist. Välja tuli kissell.
Ausalt, see sotsiaalmeedia, millesse ka ise pidevalt panustan, hakkab oluliste söömapühade lähenedes veits ajudele käima. Retsepte ja peolaua ideid pressib uksest ja aknast sisse. Minusugusel tekib siis trots ja tahaks ütelda: ärge võimelge, minge parem ämma juurde sööma! Nüüd sai välja elatud ka. Asjast.
Ma ei arva, et peaksin õpetama kisselli tegemist. Aga seda usun küll, et minusuguseid, kes suure sügavkülma igast manti täis on kandnud ja seda hardalt tulevastele põlvedele hoiavad, on teisi veel. Seepärast tuletan endale ja omasugustele meelde, et sügavkülm on koht, kust aeg-ajalt ka võetakse midagi, mitte ei lisata aina juurde. Ja kuigi nii ei paista, on varsti käes aeg, kui juba üht-teist värsket on potti pista.
Kisselli sisse läheb marju, suhkrut, vett ja tärklist. Mida erinevamaid marju, seda põnevam. Mul olid maasikad ja kahte värvi tikrid. Marjad potti, vett peale nii palju, et need seal mõnusasti ujuksid, aga mitte liiga palju, sest siis võib maitse ära kaduda. Kui on mingid magedad marjad, võib veidi mahla ka panna. Keema. Kui keeb, siis maitse järgi suhkrut. See tähendab, panna suhkrut, lasta sel ilusti ära sulada ja siis maitsta. Kui tarvis, panna juurde. Tärklis – alustada võib 1 sl-ga – lahustada sortsu külma veega. Vett olgu nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vaja, et tärklis ühtlaseks segada. Seejärel valada tärkliselahus kuuma kisselli sisse, segada ja lasta keema tõusta. Kui keeb, siis on paksenenud ja näha, kas tarvis juurde panna. Kui jah, siis korrata. Valmis.
Kisselliga on aint see jama, et vajab “mütsikest” :) Muidugi sobib lihtsalt kohupiimakreem, külm manna- või riisipuder, bubert, vahukoor, jäätis… Järgnevas on seda ja teist.
Kohupiimamütsike
Minu mütsikesse on kokku segatud enam-vähem võrdses koguses hommikust allesjäänud riisimannaputru, ricotta kohupiimakreemi ja maitsestamata toorjuustu. Maitseks on pandud sidrunimahla (sest ricottal on muidu minu jaoks eemaletõukav imal maitse), suhkrut ja vanillisuhkrut. Nämm-nämm.
Sarnases kombinatsioonis saab kasutada igasugu erinevaid pudrujääke, mis lasevad end lusikaga ühtlaseks hõõruda. Maitsev, kokkuhoidlik ja ühtlasi kasulik. Pudrupõlgurid petab täiega ära! :)
