Kolmes Sibulas täitus jällegi üks minu ammune salasoov – pildistada Roman Zaštšerinski tehtud toitusid. Piilusin vargsi oma lemmikrestorani Mooni tegemisi ja tundus, et nad saavad ka minu abita suurepäraselt hakkama. Nii et kui Jana Zaštšerinski minult küsis, kas oleksin valmis Kolme Sibulasse pildistama tulema, vastasin täiesti eufooriliselt: “Jaaaaaa!”
Kolmes Sibulas on avamisjärgsed kiired ajad. Kõik, kes Mooni häädust teavad, tahavad kindlasti ka Sibulasse tulla. Julgen öelda, et Kolm Sibulat on praegu Tallinna kõige popim söögikoht. Kõik need neli tundi, mis ma seal aknaaluses lauas askeldasin, olid teised lauad täis ja mõni broneeringuta õnneotsija tuli ka ukselt tagasi saata. Kokkadel ja teenindajatel olid pidevalt käed tööd täis. Sellegipoolest jõudis köögitiim mulle kohe uue taldriku anda, kui olin eelmise pildistamise lõpetanud.
Kui töötad koos tõeliste oma ala proffidega, siis hakkad paratamatult mõtlema, kas ma ikka küünin nende tasemeni? Ega ikka ei küüni küll. See ei tähenda, et mul oleks eriti madal enesehinnang. Eks mul ole mõned tugevad küljed ka, mida ma ise tean, aga kui tehtaks kummaski valdkonnas mingi pingerida, siis Roma saaks enda omas vist parema koha kui mina enda omas :) Sellepärast siis oli pinge päris suur.
Lisaks olin just hankinud endale uue makroobjektiivi – 105mm F2.8 Micro Nikkor, aga polnud veel jõudnud seda toidu peal katsetada. Alguses keerasin ikka vana hea 50mm ette, aga sain kohe aru, milleks mul uut objet tarvis oli. Selle fixi lähim teravustamiskaugus on 40 cm – see tähendab, et pildistatavale objektile ei saa lähemale minna. Sellest tulenevalt jääb taldrik pildil võrdlemisi väike. Kuna aga keegi sellist kirbukakat ei vaja, siis olin õppinud oma peas arvestama servadega, mis ma niikuinii ära lõikan. Selline kalkuleerimine kaadri komponeerimisel raiskab üksjagu mõttejõudu. Nüüd on mul võimalik minna objektile 20 cm lähedale.
Aga kuna 105mm puhul on vaatenurk hoopis teine, siis tegelikult liikusin hoopis kaugemale ja avastasin uue puuduse. Käed jäävad liiga lühikeseks! :D Enne oli mul võimalik kaamerasse vaadates laual midagi nihutada. Nüüd pidin selleks ümber statiivi ringi tegema. Tegelikult olen ma siiski ostuga väga rahul, sest see võimaldab mul asju senisest hoopis teistmoodi näha. Detailsemalt. Lisaks tahtsin selle objektiiviga tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Nimelt, kasutada seda ka portreepildistamisel. Aga sellest juba järgmine kord.
Kuna kõik pildid on Sibula Facebooki lehel kenasti olemas, siis ei olnud mõtet neid siin täpselt samamoodi dubleerida. Seetõttu vormistasin oma lemmikud siin natuke teisiti.
Proovitud toitudest sai minu suureks lemmikuks too esimene nuudliroog – selline veidi Aasia poole kaldu, aga mõnusalt tasakaalus värsked ja rammusad koostisosad. Vaadake, kui kaunilt need peekoniribad läigivad ja millised krõmpsud herned! Teine lemmik oli vaarika pannacotta. Kui mulle too igast küljest erinevalt peegeldav tops ja lusikas kätte anti, ei osanud sellega esiotsa midagi peale hakata. Kui esimene pilt käes, sattusin loova sobramisega veidi hoogu ja polnudki muud teha kui ülejäänu ära süüa :)
