Mõista-mõista, mis see on?
Nii isuäratav, et söö või ise, eks ju!? Eile ja täna katsetasin erinevaid viise kõrvitsast beebitoitu teha. Eile lihtsalt keetsin kõrvitsatükid vees pehmeks. Esimene viga – püreestasin kõrvitsa koos keeduveega. Püree jäi liiga vedel ja pidin seda pliidil veel mitu minutit kokku keetma, et üleliigne vedelik aurustuks. Iseenesest ei tohiks selles olla midagi taunitavat, sest maitse peaks ju ka nii alles jääma. Aga võta näpust. Üsna mage sodi tuli. Lisasin sortsu oliiviõli – teine viga. Nüüd oli mul oliiviõlimaitseline kollane sodi.
Täna olin kavalam ja panin kõrvitsakuubikud küpsetuskotiga ahju. Umbes veerand tunniga oli kõrvits pehme. Kotist välja valades aga ilmnes, et sellegipoolest on eraldunud märkimisväärne kogus vedelikku. Valasin koti sisu sõelale ja lasin suurema osa vedelikku välja nõrguda. Vedeliku hoidsin igaks juhuks alles. Tahkema kraami püreestasin. Sai täpselt paras. Kusjuures, hoopis parema ja magusama maitsega – tõesti, söö või ise.
Tore küll, aga nüüd oli mul 2-3 dl kõrvitsapüreed, mida Hannes parimagi isuga ei jõuaks värskena ära süüa. Külmutamiseks otsustasin kasutada silikoonist muffinivorme. Püreed vormidesse tõstes ja seda ilu vaadates läks meel nii rõõmsaks.
Eriti super uudis oli aga see, et külmunud kraam tuli väga hõlpsasti vormi seest välja, oli lausa ülivõrdes kaunis ja maitses nagu mingi eksootiline jäädessert. Plaan on vormid vabastada, jäämuffineid kilekotis edasi säilitada ja kuumaveevannis üles sulatada, kui tarvis läheb. Ümber pakkida ei ole veel jõudnud.
Värsket ahjukõrvitsa püreed sõi Hannes hea meelega, nii et oli kõrvadeni sellega koos. Kõik riided läksid pessu. Appi, ma pean minema neid kohe pesema!
