Kiur-poiss sai 1-aastaseks ja sõbrad olid hoos! Mina testisin oma uut 105mm objektiivi. Võib vist öelda, et teeb sama hästi portreed kui makrotööd.
Kuna olin sellel sünnipäeval külaline, mitte fotograaf, siis kõik nähtav on puhtalt jälgimise tulemus. Siin ei ole mitte ühtegi sätitud ega poseeritud pilti. Tänud, rahvas, et mu klõpsimise ära kannatasite! Olgu see julgustuseks neile, kes fotograafile poseerimist pelgavad ja sellepärast perepiltide tegemist edasi lükkavad. Pilte saab teha ka nii, et keegi teid kordagi kättpidi paika ei vea ega palu kaamerasse naeratada. Leidke endale meelepärane tegevus ja kutsuge fotograaf jälgima, kuidas te lustite!
Igatahes andis mu uue objektiivi võimekus mulle tunde, et mängutoad ei olegi saatanast ja seal on täiesti võimalik pilti teha. Ah et miks saatanast? Nuh, need on tavaliselt maailma kõige värvikirevamad kohad, mille seinad on täis äärmuslikku kitši ja kõik muud nurgad vikerkaarevärvilist plastikust kila-kola. Lastel on seal küll lõbus, aga keegi ei jaksa pärast neid pilte vaadata, kust kõik see krempel vastu vaatab. Aga kui keskenduda portreedele ja ava piisavalt lahti keerata, muutuvad häirivad detalid tagaplaanil uduseks ja riivavad silma palju vähem. Selles suhtes oleks veel valgusjõulisem objektiiv veelgi parem, aga kõike head ei saa ühekorraga.
Kui fotokas kaasas on, siis ma ei oska olla normaalne külaline. 3-tunnisest üritusest tekkis mul galeriisse üle 100 töödeldud pildi, mille hulgast osalejad said endale meelepärased välja valida. Ise sain totaalselt positiivse energialaengu, mida rõõmuga nüüd ka jagan.
