Tahan kirjutada suurtest muhvinitest, kaunistamisest, martsipanist, võikreemist, ühest toredast pildistamisest, oma uuest objektiivist ja mul pole vähimat aimu, kust peale hakata. Tavaliselt panen ma siis pildi.
Ühesõnaga, mul on üks suur asi käsil. See koosneb paljudest väikestest toredetest ülesannetest ja sisaldab muu seas päris palju pildistamist. Veidi kokkamist ka. Kui valmis saab, siis räägin pikemalt.
Igatahes, oli täna üks pildistamine, mille juures minu peamine ülesanne oli küpsetada suured ja ilusad muhvinid. Tegin päris palju eeltööd. Vaatasin pilte, nii et silme eest kiskus kirjuks. Aga nagu ikka, kui tähtsa päeva eelõhtu käes, polnud ei retsepti ega konkreetset arusaama soovitavast tulemusest. Kõike oli liiga palju.
Ei jäänud muud üle kui otsast peale hakata. Kell oli kuskil 19 tuuris, kui ma esimest tainast kokku segasin. Otsustasin panna kõik kaardid äraproovitud retseptile ja hädast aitas välja Nigella.
Nigella cupcakes
6 suurt (6,5 x 8 x 4,5 cm)
2 muna
125 g võid v margariini
125 g suhkrut
125 g jahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
2 sl v korralik sorts piima
Kõik kokku segada. Jagada vormidesse. Täita u 1/2 vormist. Küpsetada 200 kraadi juures 15-20 min, kuni on kerkinud ja pealt kuldpruunid. Põnevuse pärast panin tainasse veel tükeldatud valget šokolaadi ja rosinaid. Neid muhvineid sain ise proovida ka ja julgen soovitada.
Šokolaadimuhvinid
Põhiretsept on sama, ainult et 1/3 kuni pool jahu on asendatud tumeda kakaopulbriga. Valmis tainasse on segatud šokolaadinööbid.
Kuna minu ülesanne nägi ette, et muhvinid on suured, siis olin eelnevalt soetanud vormid, mille põhja läbimõõt on 6,5 cm (tavaline on 5), ülevalt 8 ja kõrgus 4,5 cm. Samuti neisse vormidesse sobivad pabervormid. Juurde küsisin ka mõned kaunistustarvikud martsipanile, nagu kahepoolse lillevormi ja liblikavormi.
Sellest tainakogusest sai helde käega täites ainult 5 muhvinit, teisel katsel juba 6.
Pilte vaadates tekkis mul kinnisidee, et osad muhvinid peavad olema kreemiga. Seejärel süüvisin veel mõned head minutid kreemindusse. Sain teada, et Swiss Meringue Buttercream (Kes teab, kuidas täpne eestikeelne vaste on, andku märku.) on suurema osa rabavalt kaunite pulmatortide, koogikeste ja muidugi muhvinite kaunistamise A&O. Kuidas ma selle teadmiseta küll enne elasin! Ehk selle tegemise oskuseta on minu edasine eksistents mõttetu. Kõnealune on vaarikalisandiga.
Vaarika võikreem (Swiss Meringue Raspberry Buttercream)
4 suurt munavalget
128 g suhkrut
250 g võid
1/2 tl vanilliekstrakti
3 dl (külmutatud) vaarikaid
Mina lugesin enne tegema hakkamist läbi veel selle põhjaliku tegemisõpetuse. Aga tegelikult on kõik üpris lihtne.
Tükelda või ja jäta toatemperatuurile. Püreesta vaarikad, aja läbi sõela, et eemaldada seemned. Sega suures kuumakindlas nõus kokku munavalged ja suhkur. Tõsta kauss keeva vee nõu kohale, pista sisse termomeeter ja vispelda, kui segu saavutab 71 kraadi ja suhkur on lahustunud – umbes 5 minutit. See on vajalik turvalise besee saamiseks ehk võimaliku salmonellabakteri hävitamiseks. Kes on julge ja ei kaasa süütuid inimesi oma eksperimentidesse või näiteks ei oma sobilikku termomeetrit, võib selle etapi vahele jätta ja munad lihtsalt suhkruga vahtu lüüa. (Lapsepõlvest ei meenu küll mingit munavalgete kuumutamist, olgu milline toit tahes ja ühtki kõhuhäda sellega seoses ka mitte.)
Kui temperatuur on saavutatud, lõpeta kuumutamine ja hakka mikserdama kõrgetel pööretel. Vahusta kuni teravate tippude staadiumini, mis antud juhul tähendas vahustamist nii kaua kui olin täitsa kindel, et veel 5 min vahustamist enam asja ei muuda.
Vähenda mikseri pöördeid poolele võimsusele ja hakka 1 sl kaupa lisama võid. Pärast iga lisamist vahusta nii kaua kui või on munamassis korralikult lahustunud. Kui segu muutub või lisamisega vedelaks, tõsta kauss 10 minutiks külmkappi ja hiljem jätka, kust pooleli jäid. See tähendab, et munavalge oli liiga soe ja hakkas võid sulatama. Sellest pole midagi.
Kui kogu või on lisatud, peaks kreem hakkama tahenema ja saavutama mõningase mikserdamise järel soovitud paksuse. Lõpuks sega sisse vanilliekstrakt ja jao kaupa vaarikapüree. Ma jätsin veidi püreed alles, sest kartsin, et võib kreemi konsistentsi ära rikkuda.
Ah jaa, kuna mul oli plaan ka martsipani muhvinite külge “kleepida” sain lusika vahele, enne kui jõudsin kreemi liiga roosaks värvida. Õrnroosa kreemiga on kaetud heledad muhvinid selleks, et martsipanikate seal maha ei libiseks. Erinevate martsipanikihtide “liimimiseks” kasutasin samuti törtsukest kreemi.
Pritsimine. Järgmine väljakutse oli kreem enam-vähem talutavalt muhvini peale kanda. Kreem tuleb tõsta pritskotti, valida sobiv otsik, hoida kotti enam vähem otse püsti ja serva poolt sissepoole liikudes vaikselt muudkui pressida. Teoorias lihtne, praktikas vajab harjutamist ja korralikku otsikut ka. See, mis mul kasutada oli, suutis haruldaselt koledad spagetid joonistada. Siit näeb ilusaid keerdusid, vajalikku otsikut ja saab juhiseid lugeda.
Martsipaniga möllamine. Kirjutasin just värskesse Oma Maitsesse martsipanikaunistustest põhjaliku loo. Kaunistuste tegemist õpetas Olümpia hotelli peakondiiter Merle Ehrbach, nii et õpetaja oli mul parimate seast. Mõistagi jäi nendest katsetustest ka üht-teist kapinurka alles.
Kasutasin kollast, punast ja valget martsipani (FunCakes, 20% mandleid). Meelepäraste toonide saamiseks mudisin värvilist martsipani valge hulka. Üldiselt käib siis asi nii, et võtad tüki martsipani ja mudid käe vahel soojaks nagu plastiliini. Vormimiseks katad laua õrna tuhksuhkrukihiga ja rullid martsipani lahti. Seejärel lõikad vormiga kujukesed.
Kui muhvinid on pealt ebatasaseks kerkinud, ja tõenäoliselt on, lõikad terava noaga mütsid maha. Muhvini katad pealt võikreemiga, et martsipan maha ei libiseks. Tõstad kujundid kreemile, detailide vahele veel kreemi, aga sobib ka sulašokolaad või suhkrusiirup. Detaile võib enne kinnitamist ka näppude vahel vormida (vt liblikaid), aga selleks, et need lötsakile ei vajuks, peaks neid enne kinnitamist veidi kuivatama. Minu kogemuse järgi isegi üle öö. Mina ülemise pildi omi ei kuivatanud, aga alumise omad on hommikul kinnitatud.
Roosid. Ülemisel pildil on poest ostetud suhkruroosid. Tegelikult ei plaaninudki ise meisterdama hakata, aga kui olin vormiga kujundid välja lõiganud, tekkis materjali ülejääk ja mõtlesin – prooviks!
Roosi valmistamiseks rullitakse elastseks muditud martsipanist peopesade abil tuhksuhkruga kaetud tööpinnal vorstike. Keskmise suurusega roosi jaoks olgu vorstikese läbimõõt umbes 2 cm. Seejärel lõigatakse sentimeetri jämedused seibid. Need vajutatakse teelusika otsaga surudes lapikuks nii, et üks serv jääb õhem ja moodustuvad roosi kroonlehed. Seda liigutust, mida lusikaga teha tuleb, ei oska mina sõnadesse panna. Aga kui see seib on su ees laual, siis toetad nimetissõrme lusika sisse ja kumera osaga hakkad seda martsipanitükki õrna survega silitama. Nii kaua silitad, kui endast eemal asuv serv on üpriski õhuke. Vahepeal hakkab lusikas muidugi martsipani külge kinni, kõik läheb kortsu ja katki. Aitab, kui lusikas hoida hästi puhas ja kuiv ehk vahepeal pesta ja kuivatada. (Räägib see, kes on teinud 2 roosi.)
Kokkupanekut alustatkse südamikust. Selleks keeratakse üks kroonleht sõrmede vahel rulli. Järgmised kroonlehed sätitakse südamiku ümber ja koolutatakse jäljendades roosi kuju. Kinnituse poolele jääv üleliigne martsipan lõigatakse noaga ära.
Põhjalikumat juttu martsipanist lugege Oma Maitsest, sest ma hakkan juba kustuma.
Viimane uudis on see, et minu fotokotti potsatas tänud ühe fotopoe sünnipäevahindadele ammu igatsetud Nikkor 50 mm F1.4 G. Ja nagu terasem vaataja piltidest ehk märkab, pole ma temaga veel jõudnud päris sõbraks saada. Õigupoolest need ongi tema esimesed pildid (paar testikat välja arvatud). Natuke harjumatu on fixi puhul see, et polegi midagi kruttida. Teine tuntav vahe on lähim teravustamiskaugus, mis mu vanal Sigma makrol oli 20-30 cm. Nikkor lubab 45. Ei tundu üüratu vahe, aga väikeste objektide puhul saad aru. Mul saagis täna ikka kõvasti tühja, enne kui aru sain, et kipun liiga lähedale ronima. Hirmus vaikne on ka vanaga võrreldes. Puht tunnetuslikult on joonis kuidagi pehmem sama ava juures, aga sellega pole veel jõudnud piisavalt tegelda erinevates valgusoludes, et võiks kindlalt öelda. Igatahes on ta nii nunnu pisike, et mu päevinäinud poolkaader tundub sellega käes nagu seebikas. Õnneks on mul kotis üks tele ka, et mitte alaväärsuskompleksides vaevelda :)
