Ma ei ole varem eriti hoolas kokkuvõtete tegija ega sihtide seadja olnud. Sain selle idee teisi blogisid lugedes ja mul on hea meel, et see tagasivaade tehtud sai. Endal on mõnus meenutada, mis oli läinud aastas head ja olulist.
Liiati veel, kuna aasta on alanud veidi tühja tundega. Mõte kipub juba eksistentsiaalsetele radadele ja see on kindel märk, et pühad on olnud liiga pikad ja tükk aega ei ole saanud tööd teha :) Kavatsesin ühtlasi lõpetuseks kirjutada ka sellest, mida ma alanud aastast ootan, aga kõik laused, mis ma kirja panin, laulsid sama refrääni: töö, töö, töö. Mis parata, ma armastan oma tööd.
On ainult üks asi, mis sellega konkureerib ja valiku hetkel esikohale asetub – see on minu pere. Möödunud aasta saavutuste eest pean tänama neid: oma meest ja poega. Liiga sageli, nagu praegugi, istun ma näoga ekraani ja seljaga nende poole. Pole lihtne, kui üks küpses eas koduperenaine töösse armub :) Kummardan maani ka oma ämma-äia ees, kes on meie vankumatu tugiüksus kõikidel rasketel hetkedel ja kelle juurde minu pisipõnn alati rõõmuga läheb.
TALV
Läinud aasta algas Austria lumistel nõlvadel ning koju jõudes oli kindlasti tarvis ära teha austerlaste rahvulslik magusroog Kaisershmarrn. Loodus oli lume all lookas ka läinud talvel. Jõuludeks kinkisin endale Wacomi digilaua ja pliiatsi, mida fototöötlusele lisaks on vahva kasutada ka joonistamiseks. Pidasin plaani veidi rohkem ka illustratsiooniga tegelda, kuid ajanappusel jäi see mannal kelgutajate pilt aasta ainsaks taieseks. Idee on aga endiselt jõus. See on just sedasorti plaan, mida rahulikult võib aastast aastasse kuni pensionipõlveni edasi lükata :)
Esimest korda elus käisin öösel kaameraga õues – ja veel sellise käreda külmaga. Elamus oli võimas ja tulemust on veel ka täna hea meel vaadata. Õnneks oli mahti jäädvustada ka teisi enda kõrval, näiteks koer Baruto kasukakeerutamist.
Käisime toidublogijatega Soomemaad avastamas. Millegipärast satun üle lahe alati siis, kui on jube vastik ilm :) Kõik muu oli seevastu põnev ja maitsev.
Aasta alguses võtsin ette Oma Maitse lastetoitude rubriigi SuPraMag. Lisaks retseptidele püüdsin loovalt läheneda ka visuaalsele poolele. See sundis kokkamise kõrvalt ka joonistama ja meisterdama – mõlemad on mulle ülimalt meeltmööda. Sammhaaval sai selgemaks, et just visuaalne külg paelub mind selle töö juures kõige enam. Tuleb tunnistada, et kui pead ise kõik otsast lõpuni valmis tegema ja üles pildistama, siis on su põhiline mure, et kõik näeks hea välja. Peale pildistamist külmaks läinud toitu ei naudi keegi. Kokkamine on vahva ja loominguline tegevus, aga siis tuleb see toit ka kohe ära süüa, mitte sellega enam veiderdada!
Läinud aasta alguse emotsionaalselt enim laetud postitus oli kindlasti see härmas aknaklaas. Tegelikult olen ikka veel jube rahul ka mõne interjööripildiga, mille tegin ühele kohalikule külalistemajale.
Valguse mõttes on talv alati kõige raskem aeg. Mida aasta edasi, seda kärsitumalt ootan, et päevad vähehaaval pikemaks muutuksid.
KEVAD
Kevadel pildistasin raudselt kõige rohkem muffineid ja sparglit. Tänu ühele Oma Maitse loole õppisin kookide martsipaniga katmist ja kaunistamist. Tegin hulgaliselt lilli ja liblikaid ning elu esimese martsipanikattega tordi. Ah jaa – maapähklivõid proovisin ka elus esimest korda. Maitses.
Käisin Martin Vuksi juhendataval stuudiofoto koolitusel ja puutusin esimest korda elus kokku valgusmaalinguga, mida sai testitud apelsinide ja riisi peal. Samuti võtsin esmakordselt ette beebiootuse pildistamise.
Kaks kuud mässasin ROCCA kliendiajakirja kokkupanemise ja fotodega: tellisin, korraldasin ja pildistasin ise nii palju kui suutsin. Sain teada, mis tunne on, statiiv ja fotokott üle õla, mööda toidukohti käia. Kodus pildistasin kreemipurke ja šampoonipudeleid.
Suurim väljakutse toiduvallas oli valmistada ja pildile seada koolilõpulaua toidud ja lauakate Oma Maitsele – vidinad-pudinad, nõud ja 6-7 rooga. Kõik laual koos ja pärast veel eraldi piltidel. Õnneks tuli kohe pärast lapse 2 aasta sünnipäev, milleks ükski pingutus ei ole ju liiga suur :) Et üks foto sellest seeriast valiti ka ajakirja kaanele, oli kirsiks tordil. Tõsi küll, originaalis oli pildi servadel liiga vähe vaba ruumi ja need siniste lehvidega marjašarlotid tuli mul nullist uuesti valmis teha ja pildistada.
Vähehaaval olin inimeste pildistamiseks julgust kogunud ja kui läksin külla sõpradele Ööbiku talusse, otsustasin fotograafi mitte kaasa võtta. Maikuu lõpetas Oma Maitse kotletipäev Sadama Turul, kus panin end proovile toidukoolitajana. Ei olnudki väga hirmus.
Kevadel hankisin endale ka objektiivi, mis on tänaseni mu hea sõber ja suurim tööloom: Nikkor 50 mm F1.4G.
SUVI
Juuni alguses käisime toidublogijatega Rootsis ja ilm oli kuulu järgi hullem kui sama aasta jõulude ajal, kõik muu aga väga maitsev ja inspireeriv. Kuivi jalanõusid otsides läksin veidi hoogu ja jõudsin koju 4 paari uute kingadega.
Umbes vaarikaajal saabus mu ammu igatsetud uus kaamera Nikon D700. Esimene suurem testimine toimus Lennusadamas jahil Blue Sirius koos äärmiselt fotogeeniliste mereröövliplikadega. Süüa ja toidupilti tegin suvekuudel vaid õige natuke. See-eest oli lausa kaks beebiootajat, üks vastsündinu, üks tüdrukuteõhtu ja ühed pulmad. Minu esimesed pulmad fotograafina!
Olen seda pulmade pildistamise kogemust nüüd veidi seedinud ja otsustanud, et olen nõus selle tralli uuesti ette võtma. Mitte romantika ei pane mind kaamera järele haarama, vaid kogu see ilu ja toredus, mis selleks päevaks kokku sätitakse. Mind panevad ahhetama kõik need väikesed detailid: meik, soeng, riietus, ehted, lauakatted, lilleseaded jne jne. Muul ajal seda lihtsalt ei juhtu, et kõik, mis kaamera ette jääb, on nii ilus ja viimistletud.
SÜGIS
Sügis on muidugi seened, aga ka šokolaad! Sügis tõi ka otsuse Ajakirjade Kirjastusest ära tulla. Kahjuks seega ka Oma Maitsest. Rõõmustav on aga see, et üht-teist olen ajakirja teinud ka hiljem.
Loodus tühja kohta ei salli ja nii avastasin end sujuvalt naisteajakirjale Mari kaastööd tegemas. Hakkan vaikselt harjuma, et pildistan päris inimesi ja nende jaoks olen mina päris fotograaf. Aiad ja taimed on veel uus ja harjumatu valdkond, aga õnneks nad püsivad kenasti paigal nagu toitki. See töö on mulle pakkunud juba küllaga silmailu, väärtuslikke teadmisi ja kohtumisi eriti kenade ja südikate inimestega.
Pühade-eelses ostupalavikus soetasin Sigma 28mm F2.8 lainurga, mis on mind paar korda kitsastes oludes välja aidanud, kuid tema täit potentsiaali, mis peaks minu ettekujutuses avalduma just interjöörides, pole ma veel kasutanud. Vaevlesin kõvasti pika ja laia vahel valides, kuid õnneks või kahjuks on teleobjektiivid nii kallid, et need peab enne välja teenima.
Uue nähtusena on tekkinud mõned kliendid – toitlustusasutused, kelle roogasid olen pildistanud. Koostöö päris kokkadega on asi, millest ammu puudust tundsin ja see on tõesti väga nauditav. Ikka veel tahaks kergendustundest ohata.
Hilissügisel sain ka teist korda tädiks ning taas oli mul võimalus pisikeste inimeste pildistamist harjutada. Kuna aga väike Elsa ei ole veel blogisse jõudnud, jäi ta välja ka sellest kokkuvõttest. Omad inimesed peavad paraku pilte kõige kauem ootama. Sügis-talvest on veel nii mõnigi tähtajata töö kõvakettal kannatlikult ootel.
***
Tagasi vaadates tundub pilt üsna kena, nii et kui käesolev tuleks kasvõi veidi läinud aasta moodi, oleksin täitsa rahul.
***
WordPressi nobedate näppudega ahvid rehkendasid kokku ka minu lehe ametliku statistika. Arvestades, et käivitasin selle lehekülje alles oktoobris ja et midagi kasulikku antakse siin haruharva, olen hästi rõõmus, et mind ikka nii palju vaadatakse.
