Photopoint pakkus mulle testimiseks edevat Olympus OM-D E-M5 Mark II hübriidkaamerat ja kolme objektiivi. Otsustasin, et kuna tööajal mul niikuinii pole mahti teise kaameraga pildistada, siis õpin seda tundma puhkusel olles. Päris nii ei läinud, kuna fotopoe inimesed ka puhkasid, sain karbi kätte alles puhkuse viimasel päeval. See-eest oli mul väga silmapuhkav puhkus :)
Olen õppinud, et värsked emotsioonid tuleb kohe kirja panna, sest tagantjärele pole neid enam kuskilt võtta. Ei lase end üldse segada sellest, et ülal nähtav pilt on tehtud iPhone’iga just siis, kui karbi autoistmel esimest korda sülle võtsin ja hakkasin uurima, mis seal sees on. Korralikud tootefotod on ju tootjate-müüjate lehel olemas. Samuti pole mõtet siit oodata mingit nõuetekohast arvustust, kus on süsteemselt võrreldud erinevaid tehnilisi parameetreid. See muutuks minu jaoks kohutavalt töömahukaks ja oleks lõpuks referaat erinevatest varem ilmunud kirjutistest.
Tunnistan ausalt, mis puutub tehnikasse, siis tunnen selle vastu huvi nii vähe kui võimalik. Iga kell valiksin võimaluse teha pilti ainult silmadega, aga paraku ei ole veel leiutatud võimalust toda pilti ka teistega jagada. Jagamine on tore. Niisiis jätan kirjutamata kõik selle, mida omast tarkusest seletada ei oska ja kirjutan täpselt selles järjekorras, milles need teemad kaamerat kasutades mulle ise end avasid.
Minu isiklik kaameraajalugu on lühidalt selline:
1987 Smena
Tükk tühja maad, kuni algas digiajastu.
2007 põgusalt laenatud Canon 450-D (valdavalt automaatrežiimil)
2007 Nikon D80
2010 lisaks Nikon Coolpix, mis läks esimesel puhkusereisil liiva täis
2012 Nikon D700
2014 Nikon D810
Ja mõned pildistavad telefonid on ka olnud, nagu LG, Samsung, iPhone.
Hübriidkaamera
Ma pole üldse pädev seletama peeglite ja hübriidide tehnilisi erinevusi, aga ka minu kõrvu on jõudnud jutud, et hübriidid hakkavad peeglitele nii mõneski mõttes kanna peale astuma ning et isegi profifotograafid kasutavad juba vahel tööks (nalja pärast) hübriidkaameraid. Minu uudishimu oli, et kas mu truude tööloomade-peeglite ja alati taskus oleva iPhone’i kõrvale mahuks veel mingi pildistamise seadeldis?
Tavaolukorras mul sellist vajadust naljalt ei teki, aga niipea kui läheb kottide-kohvrite pakkimiseks (enamasti hoolikalt valitud-kaalutud käsipagas), tekib laubale murekorts. Peegelkaamera koos objektiivi(de)ga kaalub rohkem kui terve pere t-särgid ja plätud kokku. Lisaks on teada tõsiasi, et seda tuleb loomulikult ka reisil igale poole kaasa vinnata ja kolmanda päeva lõppedes tõdeda, et polegi veel olnud põhjust kotist välja võtta. Kui see on juhtumisi ka su töökaamera, siis lisandub veel arutu muretsemine, kuna ei julge seda ei kaasa võtta ega hotelli jätta. No ja kui muidu oled harjunud pildistama fix-idega (need objektiivid, millega ei saa kaugemale-lähemale suumida), siis tabab sind veel paine, et ühest objektiivist ei piisa. Või siis kui oled teinud karmi otsuse nt ainult 50mm kaasa võtta, mõõdad juba peas, enne kaamera haaramist välja, et “siit niikuinii ei saa” ja jätadki fotoka targu kotti.
Peale vaadetes
Olympus OM-D E-M5 Mark II näeb lihtsalt nii lahe välja, et kannaksin seda kaela ümber ka vaid aksessuaarina. Õigupoolest esimesel õhtul see nii oligi, sest automaatrežiimil klõpsida tundus mõttetu ja juhendi lugemiseks väga aega ei olnud. Pealegi meeldib mulle mõelda, et nüüdseks on läbisõitu juba nii palju kogunenud, et võiks ka loomulikust igasuguse sõiduriistaga toime tulla. Tuleb siiski tunnistada, et nagu autodegagi, kui edasi liiguvad need sarnaselt, siis tuled ja kojamehed suudavad sind ikka aeg-ajalt üllatada. Nii et kui oled kuskil Folgi möllus ja laps käest sikutab, siis on väga suur vahe, kas nupp alla vajutada ja siis ketast keerata või hoida ja samal ajal keerata.
Muide, mis paberil kasutusjuhendit (Basic Manual) puudutab, siis see oli küll üsna paks, kuid üpris sisutu. Infot oli vaid paar lehekülge, kuid see-eest väga mitmes keeles. Üksikasjalikum juhend oli kindlasti plaadiga kaasas, aga mul puudus vastav pilu. Õnneks leidis Google selle suurema vaevata üles ja hommikul olin juba targem.
M.Zuiko Digital ED 14-42mm f/3.5-5.6 EZ
Järgmise pildi tegemise ajal ma veel väga hästi ei saanud aru, mis toimub, aga juba tahtsin selle objektiivi vastu maad visata. Too õnnetu objektiiv oli M.Zuiko Digital ED 14-42mm f/3.5-5.6 EZ. Probleem siis selline, et on õhtu kl 20 paiku, pilves ilm. Selleks, et näha, mis mu laps seal Ameerika mägedel teeb – lähemale ei saanud minna -, keerasin toru maksimaalselt pikaks e 42 mm (täiskaadri ees vastab 84mm), mispeale kaamera pakub mulle maksimaalseks avaks 5.6. Ma ei ole sellise sigadusega harjunud, et tehnika otsustab minu eest, mis avaga ma pean pildistama!
Nali naljaks, emotsioonid kõrvale jättes ja püüdes end arusaadavalt väljendada – inimest pildistades on F3.5 lainurga puhul tunnetuslikult täpselt samasugune ei liha ega kala, nagu F5.6 telesemas otsas. Jutt käib objekti taustast eraldamisest, udusest taustast ehk teravussügavusest. See on minu jaoks peamisi põhjuseid mitte rahul olla kaameratelefoni piltidega. Objektiivide vahetamine on üks ja ainus põhjus soetada ükskõik milline päris kaamera. Olenemata sellest, kui palju sa seda toru krutid, on pildid üldmuljelt kõik ühesugused – enam-vähem teravad just nagu telefoniga tehtud.
Seda juhul, kui sul säri ja ISOga veab. Mul peaaegu vedas. Tegelikult oleks pidanud olema säri kiirem ja ISO seetõttu kõrgem. Kõrgem ISO aga tähendab mürasemaid (halvema kvaliteediga) pilte. Selliseid objektiive, mille ava algab 3.5-st ei nimetata ilma asjata “pimedateks”, sest need lasevad väga vähe valgust kaamera sensorile, järelikult peabki kas a) olema väga valge (ja meie laiuskraadil on seda harva) või b) kere peab võimaldama ISO tõstmist väga kõrgeks ilma märkimisväärse mürata. Olympus OM-D E-M5 Mark II oli kõrgetel ISOdel esmapilgul päris tubli, aga jätan selle teema hetkel veel lahtiseks, kuni õnnestub pildistada mõned head näited.
Kuna ma ei taha sellele objektiivile liiga teha, siis katsetasin, kuidas muutub teravussügavus siis, kui pildistada telesema otsaga väga lähedalt – see on tavaline makrofoto olukord. Vähim teravustamiskaugus on 20cm, nii et sellega saab teha ilusaid uduse taustaga pilte pisikestest asjadest, nt liblikad jm suuremad putukad. Aga… need peavad olema hästi valgustatud, sest makrofoto ei salli kohe üldse müra.
1/200 s, F5.6, ISO 500
M.Zuiko Digital ED 12-40mm f/2.8 PRO
Photopoint ei jätnud mind selles olukorras hätta, sest kaasas oli ka M.Zuiko Digital ED 12-40mm f/2.8 PRO. Suurim ava on 2.8 – ja nii ongi – ei mingeid üllatusi! Juba parem.
1/200 s, F2.8, ISO 100 – 40 mm
Valguse puudumise üle enam kurta ei saa. Tahtsin proovida, mida teeb aeglane säri ja lahtine ava, kui on veidi tuult ja viljapead hakkavad liikuma, sellepärast keerasin ISO võimalikult väikeseks (LOW), aga tuult oli vähe ja valgust palju. Pildistatud tele poolse otsaga 40mm (80mm), fookus on moonil, mõistagi.
Selleks, et aru saada, milline on kõige lahtisem ava terves suumi ulatuses, tegin samalt kohalt 2 pilti, ühe 12mm ja teise 40mm otsaga.
1/500 s, F2.8, ISO 200 – 12 mm
1/500 s, F2.8, ISO 200 – 40 mm
Pikas otsas on minu silmale kõik kena. Laias otsas on fookuse hajumist ka F2.8ga ikka väga raske märgata. (Fookus on endiselt koeral.) Oleksin eelistanud, et risuhunnik tagaplaanil jääks veidi vähem silma kriipivalt terav. See ei ole kriitika, vaid konstateering, et F2.8 ei ole samuti veel “lahtine ava” selle klassikalises tähenduses. Aga kuna tegemist on universaalse fookusvahemikuga suhteliselt kompaktse ja kerge suumiga, siis see võiks kompromiss-situatsioonis (nt reis, puhkus) kõne alla tulla.
Ka selle objektiivi puhul leiab kinnitust fakt, et tegemist on üpris hea putukapüüdjaga. Lähim fokusseerimisdistants 20 cm. Muuseas, selliselt kauguselt on päris hea ka toitu pildistada. Tuleb proovida.
1/200 s, F2.8, ISO 100 – 40 mm
Kaamerast
Kaamera juurde tagasi tulles – nupud töötavad loogiliselt, menüü on samuti arusaadav. Eriti meeldib kiirmenüü funktsioon (super control panel), mille juhuslikult avastasin. Saad nooltega liikudes igasugu seadeid muuta ühest kohast. Hakkas juba päris kiirelt käima. Sellega suudab vist harjuda, et nt WB (valge tasakaalu) ja ISO muutmiseks nuppu ei olegi (nagu mu Nikonil).
Kuigi hübriidkaamera ingliskeelne nimetus micro four thirds viitab sensori ja ka pildi külgede suhtele 4:3, oli see üks esimesi asju, mis ma menüüs ära muutsin. See külgede suhe mulle kohe üldse ei sobinud. Võib-olla, kui olen nupud ilusti käppa saanud ja mõne “päris” pildi ka teinud, katsetan ka teistsugust maailmavaadet.
Uus asi on ikka tore ja tahab niikuinii igale poole kaasa tulla, kuid peab ütlema, et kergus siiski on voorus. Mul on kalduvus näha autoaknast imelisi pilte, kui lähen umbes päikeseloojangu ajal last vanaema juurest ära tooma. Regulaarselt. Hoolimata sellest, et tean, milline uus ja huvitav valgus iga käänaku taga ootab, ei viitsi ma peegelkaamerat kaasa vedada. Selle pisikese riputasin aga seekord kaela, et teha igasugu trikke, nt proovida sõidu pealt pildistada – ükski oskus ei lähe ju raisku :) Pealegi, olen nt pulmas proovinud peegelkaameraga pildistada, teise käega roolides – ranne saab korraliku koormuse. Selle pisikesega aga – nagu niuhti!
See vabandab ehk ka (no tegelt ei vabanda) alumise pildi metsa poole seaded (ISO oleks võinud kõvasti madalam ja säri aeglasem olla) – kargasin lihtsalt rooli tagant kraavi ja tegin ära. Tubli kaamera – andestab :)
1/640 s, F4, ISO 640
Sellised said esimese 24 h muljed Olympus OM-D E-M5 Mark II-ga ning tema kahe kaaslasega. Kõik pildid on ausalt otse kaamerast, töötlemata ja kõik seaded on halastamatult avalikustatud.
Ühe jutu pean kindlasti veel kirjutama, sest maiuspalaks on jäänud M.Zuiko Digital ED 75mm f/1.8 – objektiiv, mis peaks lõpuks näitama selle kaamera võimekust lahtistel avadel. Juba praegu võib öelda, et uus mänguasi toob rohkelt lusti ja rõõmu ning paneb mõneks ajaks pildistamist kui sellist hoopis teise nurga alt vaatama. Olen tänulik.
