See kaksikute pere võib kõhkluseta pälvida mu parimate klientide tiitli, sest olen neid poisse pildistanud juba kolm korda – ja nad pole siin piltidel veel isegi kolmesed! Selle pere ja ka teiste mu klientide ettenägelikkus jõudis mulle kohale alles paar päeva tagasi, kui otsisin pilti oma lapsest, mida saaks vanaemale kinkimiseks suurele lõuendile trükkida. Nagu selgus – kingsepal pole kingi!
Ma ei räägi mõnest möödaminnes tehtud klõpsust ega reisipildist, mida inimestel tänapäeval ikka leidub, vaid sellest ühest heast pildist, mis kõnetab ka võõraid, kus lisaks äratuntavale näole on veel mingi mõõde. Mõistagi pole ma sellest teemast kirjutades erapooletu, kuid objektiivi teisest otsast sisse vaadates olen siiski lihtsalt ema, kelle koduseinad on tühjad ja kelle kell tiksub kole kiiresti ja valjult. Tuttav?
Mõnikord, kui oma klientide pilte töötlen, olen nende peale kade – neil on midagi, mida minul ei ole. Nende piltidel on lapsed kenasti riides, kammitud ja sobival taustal, sest pildistamist on ettevalmistatud ja selleks on võetud aega. Üheaegselt nii tellija kui teostaja, nii ema kui fotograaf olla on seda keerulisem, mida vanemaks laps saab. Ma korra proovisin, kui lehed veel puus olid, aga mind saadeti üpris konkreetselt pikalt.
See on asja üks külg. Teine kurb tõsiasi on see, et me ei ole kunagi ühel pildil, sest mina ju pildistan. Võin ühe (võib-olla kahe) käe sõrmedel üles lugeda pildid, kus olen oma poisiga koos. Ta saab kevadel 4. Praegu ta veel ronib sülle, tahab kallistada ja valusale varbale pealepuhumist, aga kauaks? Jah, ma saan pildistada tema välimuse muutumist, tema igapäevaseid toimetusi, kuid hoopis raskem on jäädvustada neid hetki, mis meil on koos. Seda lähedust. Nii et kui mina õige pea hakkan oma perele fotograafi otsima, siis ülesanne on – lähedus.
Veel üks asi, mida olen hakanud pildistades mõistma – üks hea pilt on rohkem väärt kui sada keskpärast. Kahjuks ei saa minna fotograafi juurde ainult “seda head” tegema. Soojenduseks tuleb ikka need ülejäänud ka ära teha. Aga valida fotograafi selle järgi, kes annab rohkem pilte, on rumalus. Kas tal on igas blogipostituses üks selline pilt, mille nood inimesed tahaksid koju seinale panna?
Niisiis selle ilusa suvise looga tänan kõiki neid inimesi, kes on mind siiani usaldanud. Tuletan meelde, et seinapilt, fotoraamat või mõni muu fotoga meene on suurepärane kingitus. Just selliseid kingitusi plaanin nendeks pühadeks teha ka oma perele: sorteerida oma lapse esimese 3 eluaasta pildid (teha varukoopiad), kujundad ja trükkida fotoraamatuid nii endale kui vanavanematele ja vähemalt ühe suure pildi koju seinale. Ja uuel aastal kindlasti – pildistama!
