Need väikesed “rotipojad” tekkisid mudilastele mõeldes, kuna neil päevil tuleb meie poisi 1. sünnipäeva puhul kamp rüblikuid vastu võtta. Räägitakse, et nood ei tahtvat paigal püsida ja siis peaks laual olema midagi, mida mööda joostes haarata. Pealegi õnnestus sünnipäevalapsel mõni päev tagasi poest toodud suurest porgandipätsist nii mõnigi viil endale nuiata ning hea näoga nahka pista. Nii et pole meil enam beebit, sestap tuli ka uus rubriik “lastetoidud”, kuhu lähevad need retseptid, mida julgesti ka oma pudinale pakun.
36 – 40 väikest pirukat
Retsept on pärit Silvi Kohu raamatust “Kodune kokaraamat” (2009) *
PÄRMITAINAS
250 ml piima
25 g pärmi
1/2 tl soola
1 sl suhkrut
1 muna
400 – 450 g jahu
30 g võid
pintseldamiseks 1 munakollane + 1 sl piima
TÄIDIS
400 – 500 g keedetud porgandeid
3 sl võid
1 väike sibul
1 sl jahu või mannat
3 sl hapukoort
2 kõvaks keedetud muna
1-2 tl suhkrut
soola
1/2 tl riivitud muskaatpähklit
1 Lahustada pärm soojas piimas (kuni 35 kraadi), lisada sool, suhkur, lahtiklopitud muna, sõelutud jahu; sõtkuda.
2 Enne sõtkumise lõppu lisada pehme või. Sõtkuda seni, kuni tainas tuleb nõu küljest kergesti lahti.
3 Panna 30 – 45 min rätiku alla kerkima.
4 Valmistada täidis. Keedetud porgandid riivida jämedal riivil või suruda kahvliga puruks. Peeneks hakitud sibul praadida koos jahuga (mannaga) võis läbi, lisada hapukoor, segada. Nüüd lisada porgand, maitseained, täidis läbi kuumutada. Segada juurde hakitud muna ja kontrollida maitsestust.
5 Tainas jagada kaheks. Rullida 2-3 mm paksuseks. Vormida pirukad. Lasta 10-15 min, liiteserv allpool, küpsetusplaadil kerkida.
6 Pintseldada üle muna-piimaseguga ja küpsetada 200-210 kraadi juures u 15 min.
* Siinkohal vajab õiendamist üks auvõlg. Nimelt arvustasin millalgi Oma Maitses Silvi Kohu retseptikogu “Kodune kokaraamat”. Kui mu mälu ei peta, siis heitsin ette olematut pildimaterjali ja autori tundmatust. Nüüdseks olen raamatut oma kaks aastat nö testinud. On juhtunud, et alati, kui kavatsen teha mõnd klassikalist eesti toitu, haaran selle raamatu järele. Veelgi tänuväärsem on, et pea alati leiangi ma sealt otsitava retsepti. Tihti otsustan selle kasuks isegi siis, kui mul on mitme analoogi vahel valida. Peale raamatuga töötamist tuleb tunnistada, et ka puuduvad pildid pole üldse olulised, sest enamik toite on nii tuntud ja igapäevased, et ei vajagi näitlikustamist. Kokkuvõttes tõden suurima rõõmuga, et mainitu on üks sisukamaid lapsepõlvetoitude kogumikke, mis viimasel ajal on ilmunud. Aitäh!
