Aknast välja vaadates oli täna õige sügisene ilm. Tuul raputas puude küljest lehti lahti ja mingit isu ei olnud nina õue pista. See-eest hõlbustas tuul pliidi alla tule tegemist, mis on igati tervitatav. Erinevalt nendest paljudest päevadest, mil õhk mitte ei seisa, vaid istub oma paksu peffiga meie korstna otsas, nii et suits ainult tagurpidi tagasi saab tulla. Kui pliit köeb, siis tekib minul alati selline tunne, et kuuma pliidirauda ei tohi raisku lasta. Püüdsin aknast välja vaadates oma isusid aimata ning sobitada sellega, mis kappides leidub. Õigupoolest peaksin vist oma blogile uueks pealkirjaks panema “sellest, mis kodus leidub”, et siis ei tekiks kiusatust seda iga kord mainida.
Supi sisse läks:
2 suurt porgandit
1 suur sibul
1 suur hapu õun
2 tomatit (1 kollane, 1 punane)
oliiviõli
1 tl kuivatatud basiilikut
0,5 tl kuivatatud supiürtide segu
sorts balsamiäädikat
1 köögiviljapuljongi kuubik
1 loorberileht
teelusika otsaga kuivatatud purustatud tšillit
näpuotsatäis kaneeli
tšillimaitseainet
soola
serveerimiseks 6-8 ahvenafileed või toorjuustu või kreemjat kitsejuustu
1 Koorisin ja tükeldasin porgandi. Hakkisin sibula. Poti põhja kena sorts õli ja porgand-sibul praadima. Basiilik neile seltsiks.
2 Kui sibul juba klaasjas, läks juurde kooritud, kuubikuteks lõigatud õun ja jämedalt tükeldatud tomat. Segasin ja kuumutasin veidi, siis valasin sekka sortsu balsamiäädikat.
3 Lasin äädikal veidi välja aurata, enne kui valasin potti nii palju vett, et köögiviljad oleksid ilusti kaetud ja veidi jääks üle ka. (Liialdada ei maksa, sest muidu võib supp liiga vesine saada.) Sinna sisse lupsas ka puljongikuubik ja loorberileht. Äkilisemaks maitseks veidi kuivatatud tšillit ja igasuguseid supiürte (petersell, leeskputk, seller), mida aga juhtub kodus olema. Ei saanud jagu kiusatusest raputada ka näpuotsatäis kaneeli, sest õun käib ju ikka koos kaneeliga ;)
4 Siis jätsin poti üksi pliidile ja lippasin üle õue külmakirstust ahvenafileesid tooma. Kuna olin fileed paarikaupa küpsetuspaberilehekeste vahele pakkinud, oli mugav sobiv arv välja lugeda ja ülejäänud tagasi külma panna. Külmunud kala panin metallist sõelaga poti kohale kaane alla aurus valmima ja olin oma nutikuse üle lapsemeelselt uhke.
5 Kala tõstsin mingi hetk kõrvale. Supp võib rõõmsalt podiseda lausa tunnikese, et oleks mõnusalt tummine, nagu alumisel parempoolsel pildil. Siis võtsin loorberilehe välja ja püreestasin supi sauseguriga. Supp uuesti pliidile ja viimane maitsestamisvoor, kus lisasin soola ja veidi tšillimaitseainet.
6 Maitsega rahul, valasin supi kaussi, sättisin kalatükid peale ja jahvatasin veidi musta pipart. Kala roll on siin olla lihtsalt “miski hea”, sest mulle meeldib nii, aga ilma maitseb ka. Proovisin teelusikatäie toorjuustuga ning oli samuti hea. Kreemja kitsejuustuga oleks veel parem. Peenelt hakitud petersell annaks viimase lihvi, kui edasi unistada. Kuid nagu öeldud — sellest, mis kodus leidub.
