Vahelduseks ainult üks pilt, seegi mitte minu tehtud, ja palju juttu. Miks mõni pilt kõigile hullupööra meeldib? Kuidas imed juhutuvad? Mis on ühist loomingul ja armastusel? Kas töö on tellija materjalist? Kuidas endast häid pilte saada (ja halbu võimalikult vähe)? Jutt endast nii pildistaja kui pildistatava rollis, ühesõnaga visuaalne ja verbaalne selfy. Jutt, mida lugedes pildistajad tõenäoliselt noogutavad ja mida laiem üldsus, kellele mõeldes ma nendest asjadest räägin, ilmselt kunagi ei loe.
Ärkasin üles, tegin kohvi, võtsin telefoni ja läksin Facebooki nagu ikka. Tuttav fotograaf Marje Kärner oli pannud üles ühe pildi minust. Sõbrad ja tuttavad, isegi need, kes kunagi midagi ei ütle, hakkasid tormiliselt laikima ja kommenteerima. “Oi kui vahva!” oli ikka esimene emotsioon, olgem ausad, aga peas hakkas liikuma veelgi suurem mõtete ja küsimuste virr-varr. Kohe nii suur, et ei saanud muidu, kui istusin arvuti taha, et katsuda see kõik kirja panna. See on tegelikult suur vaev, sest asjata pole ma eneseväljenduseks pilti valinud peale nii umbes 15 aastat sõnadega sahmerdamist.
Ise. Fotograaf Marje Kärner.
Kõik ihkavad tunnustust ja komplimente – selle vastu pole mõtet vaielda. Fotograafidega suheldes olen vahel kohanud lauset: “Nad laigivad ju teda, mitte minu pilti”, kui pildilolija sõbrad pildi all “meeldib” nuppu vajutavad. Aga kas ikka on nii? Teisalt, puhtinimlikult meeldiks meile kogu au endale võtta ja mõelda, et fotograaf on lihtsalt õigel hetkel päästikule vajutanud. Kas pole me mitte ise enda parimad fotograafid? Mina tean täpselt, et olen kõige ilusam siis, kui duši alt välja astun. Vannitubades on ju peeglid. Ja siin ei ole märksõna mitte “alastus”, vaid “puhtus” ja “värskus”. Igal inimesel on oma peeglinägu – parim nurk, mille alt endale meelditakse või millisena ollakse harjunud end nägema. Kui leiduks tehnika, mille abil saaks pildi otse inimese ajust välja eksportida ehk nähtavaks teha, oleksid kõik oma piltidega palju rohkem rahul. Mis muidugi ei tähenda, et sotsiaalmeedias eksponeeritavad fotod oleksid mingi esteetilise mõõdupuuga (kui selline peaks leiduma) võttes kuidagi paremad. Võibolla lihtsalt vähem ära värisenud.
See selleks. Tegelikult tahan ma öelda, et kõige rohkem like’ kogub ikkagi pilt, kus tekib koostisosade sünergia ja selle tajub vaistlikult ära ka treenimatu silm ehk kes iganes. Teatud piirides on ilumeel universaalne. Õigupoolest see polegi ilumeel, vaid aju omadus töödelda meelsamini informatsiooni, mis on talle hästi söödavaks tehtud. Sellisele järeldusele on jõudnud teadlased, kes on uurinud kuldlõike toimimispõhimõtteid. Nüüd vaata ülalolevat pilti uuesti.
Kas töö on tellija materjalist? Fotograafid on üle võtnud rätsepate kuulsa lause: “Töö on tellija materjalist”. Seda pruugitakse nii naljana kui oma möödalaskmiste õigustamiseks. Laias laastus ju nii ongi – see füüsiline keha ja see nägu, mis meile on antud, jääb ka pildile. Ometi teame ju kõik, et mõni pilt meist on õnnestunum kui teine. Katsun kõigepealt üles loetleda töövahendid, millega fotograaf saab reaalsust kujundada.
Valgus. Katsun olla nii üldsõnaline kui võimalik: valgus muudab seda, kuidas me vorme tajume. Valgus loob meeleolu. Valgus on fotograafi kõige olulisem töövahend. Optika – kujutis sõltub sellest läbi mille me teda vaatame ehk mis objektiivi fotograaf valib. Poos – millises asendis on pildistatav, millise nurga alt teda pildistatakse. Kompositsioon – kuidas paiknevad objektid kaadris. Kas need moodustavad visuaalselt nauditava terviku. Emotsioon – pildi meeleolu; fotograafi oskus tekitada ja edasi anda emotsioone.
Toon juurde ka abivahendid, mida fotograafil on võimalus kasutada ja mis sageli aitavad tervikule kaasa: meik ja stilistika. Meigitakse foto jaoks üldjoontes samadel põhjustel kui tänaval käimiseks – mõnele sobib nii rohkem. Kui näol on iluvigasid, siis meigiga on neid lihtsam ja kiirem peita kui foto järeltöötluses. Kõik muu on maitseküsimus. Stilistika puudutab nii riietust kui teisi pildil leiduvaid objekte – need peavad olema omavahel kooskõlas, aitama terviku loomisele e loo jutustamisele kaasa. Minu isiklik seisukoht on, et kõik, mida saab ära võtta tervikut kahjustamata, tuleb ära võtta.
Kuidas olla ilus? “Ah, ta on nii ilus, mis viga teda pildistada!” – oled kindlasti seda lauset kuulnud või ise kasutanud. “Ma ei ole üldse fotogeeniline!” – on teine täpselt sama levinud lause. Kumbki pole tõene. Esteetikast ja ilust kui sellisest ma pole pädev rääkima. On tõsi, et üldjuhul on ilusaks peetavaid inimesi kergem pildistada. Põhjus ei peitu aga alati hoopiski mitte näos või kehas, vaid nendega seotud oskustes ja enesehinnangus. Ilusaks peetav inimene üldiselt tajub ennast ilusamana, tal on vähem komplekse, ta julgeb võtta vabamaid poose, ta on tähelepanuga harjunud, ta on oma kehaga rohkem tegelenud (sport, liikumine või niisama peegli ees keerutamine) ja seeläbi oma kehast rohkem teadlik. Samas, pealevaadates ilus inimene võib olla kaamera ees kohutavalt puine ja igav ning oma olekuga ka tulemust kahjustada, kui fotograafil ei õnnestu teda avada ja pingeid maha võtta. Teine aga, kes pole mingi missikandidaat, kuid laseb end vabaks ja läheb fotograafi juhendamisega kaasa, saab endast hoopis paremad pildid. Mitte jätmaks muljet, et kõik on suhteline ja oleneb olukorrast, ütlen ühe mõtte, millesse ma tõesti usun: fotol saab inimese teha ilusamaks kui ta endale loomulikus olekus peeglist paistab. Lihtsalt ühega on rohkem vaeva kui teisega.
Tunnen, et see on täpselt selline jutt, mille kohta võiks öelda: mõttetu pläägutamine, eneseabiraamatust maha kirjutatud mula jne, aga ma ei jäta jonni ja toon mõned näited. Miks minu meelest inimesed pildi peal krampi lähevad? Üks põhjus – edevus on taunitav. Ja edevus see ju ometi on, miks inimesed fotograafi juurde lähevad. Nii et kõige õigem on üleüldse mitte minna ja kui vägisi veetakse või tasuta sessioon antakse siis kogu oma olekuga mõista anda, et see ei olnud üldse minu idee. Tuleb seista nagu tümikas ja täiega blokeerida kõiki fotograafi katseid midagi muuta. Siis ei saa keegi pärast öelda, et näe – käis kaamera ees kekutamas! Aga Facebooki tuleb ju ometi midagi panna, sest kõik ju panevad ja see ei ole siis ju edevus. Panen siis mõne pildi, mis sõber grillipeol telefoniga tegi. Näete, ma olen siin vasakult kolmas, üks jalg ei ole kaadrisse mahtunud, aga see eest milline tore siidripurk mul käes on.
Ma mäletan nii hästi, kuidas olen suurema osa elust üritanud pildistamisel täiesti tuim tükk olla. Puhtalt tõsiseltvõetavuse huvides ja sellesse siiralt uskudes. Sest kõik, mis on seotud füüsilise kehaga, on madal ja vulgaarne ning vaimsete huvidega neiul ei sobi selle vastu mingit huvi üles näidata. Palju õnne kõik fotograafid, kes mind siis pildistada üritasid. Okei, võib-olla ma olin veidi vastutulelik ja veidi püüdlik, aga mul ei olnud kõige vähematki aimu, mida te minust saada tahtsite. Ausalt öeldes, te eriti ei viitsinud seletada ka. Saad suureks, saad üle, saad teisele poole kaamerat ja saad ehk isegi aru. Nii et nüüd ise inimesi pildistades mõistan, et segavaid tegureid võib olla mustmiljon.
Kuidas olla iseenda suurim vaenlane? See pole mingi uudis. Tee ainult seda ära-mind-pildista-nägu (vt ka hapukurginägu) ja võid olla kindel, et sellest pildist asja ei saa. Kahjuks ei või sa aga kunagi kindel olla, et see mõne hetke pärast juba sotsiaalmeedias ei ringle. Selliseid pilte teevad ja levitavad süümepiinadeta telefonidega “sõbrad”. Inimesed, kes enne pildistamist mõtlevad ka, jätavad selle klõpsu kas tegemata või kustutavad ära. Suurem osa inimesi mängib seda pimesikumängu elu lõpuni või siis alustab vanemas eas, kui läbisaamine oma peegelpildiga halveneb. Minu soovitus on – mitte töötada endale vastu. Kui pildistamine on vältimatu, ole positiivse hoiakuga ja kuula fotograafi. Ükski fotograaf ei eelda, et oleksid veatu, harjutaksid kodus peegli ees poose, teaksid oma “parimaid nurkasid” jne. Nad soovivad ainult sinuga koostööd teha.
Kuidas mitte saada halbu pilte? Oletame, et oled ise hästi püüdlik, aga tulemus on ikka kohutav. Inimesed kipuvad olema erinevad ja nende taluvuspiirid samuti, aga kui isegi su enda ema, kes sind ju tingimusteta armastab ja iga kaadrit sinust heldimusega vaatab, ütleb, et see on kole pilt, siis tasub teda uskuda. Sõbrad lihtsalt ei julge alati seda öelda, kuigi tahaksid. Sel juhul oled kas fotograafi valikul ämbrisse astunud või siis oli teil mõlemal sajandi halvim päev. Hea fotograaf annab sulle ka oma halvimal päeval pildi, mille ema julgeb rahakoti vahele panna.
Tuttavatel oli hiljuti üks äpardus fotograafiga ja seetõttu on teema minu jaoks õhus. Karglesid mitu tundi nagu inglid kesapõllul, aga pilte nähes pidid minestama. Olgu see siis teistelegi õpetuseks. Eestis on see valdkond reguleerimata. Fotograafiks võib end nimetada igaüks. Mina ka lihtsalt hakkasin fotograafiks. Tegin pilte, üks hetk otsustasin raha küsima hakata – kogu lugu. Kõik on hästi kuni kõik on hästi. Kui juhtub, et klient pole rahul, hakatakse otsima süüdlast. Esiteks, loometegevuse puhul on päris raske öelda, kas pidigi nii olema või tõesti ei tulnud välja. Äkki on kunst? Teiseks, kas kokkulepped on kirjalikud? Kuidas liikus raha? Kas raha tagasi on üldse piisav kompensatsioon jne, jne.
Kõike seda silmas pidades on hulga kasulikum üldse mitte ämbrisse astuda. Fotograafid on oma tööde hindamise teinud kliendile võimalikult mugavaks – neil on pildid koduleheküljel väljas. Nad näevad ise vaeva, et sinuni jõuda: reklaamivad ennast internetis, Facebookis, koostööpartnerite kaudu, teevad kaastöid meediale, esinevad telesaadetes, teevad koolitusi jm. Fotograafe on maailmas (Eestis) nii palju, et jätkub kõigile ja jääb ülegi. Vahel isegi häid. Ainus, mida kliendilt eeldatakse, on süvenemine. Muidugi võib palgata esimese ettejuhtuva või kellegi tuttava, üldse mitte pilte vaadata ja äkki lähebki õnneks… Äkki ei lähe!?
See uks käib kahele poole lahti. Kui kahtled, küsi veel pilte näha, saa kokku, räägi, guugelda, küsi foorumitest, küsi tuttavatelt, küsi klientidelt, koostööpartneritelt ja konkurentidelt.
Head on kallid. Kallis pole alati hea. Odav võib küll hea olla, kui ta veel ei tea, et ta hea on. Oma silm on kuningas. Kuningad ei ohi.
Kuidas imed juhtuvad? Tegelikult olen ma juba ammu tahtnud kirjutada võlumisest. Ja armastusest. Mis neid ühendab?
Võtame nüüd uuesti kaks tegelast: fotograafi ja modelli, kummalgi on kaasas oma elukogemus, ja laseme nad haljal aasal kokku. Kõiksugu asju hakkab juhtuma. Nad ütlevad “tere!”, on kohmetud, ebakindlad, närvis. Saavad kuidagi jutu peale – algab tants. Kavatsesin kasutada lihtsalt mingit hoogsat sõna ja alles siis, kui olin selle kirja pannud ja üle lugenud, taipasin – see ju ongi tants! (Absoluutselt ei pretendeeri originaalsusele. Punastab.) Portree pildistamine ongi nagu paaristants: fotograafi roll on suunata, juhtida ja modelli roll on kuulata, mitte vastu punnida, olla nõtke või jäik – kuidas vaja. Kui mõlemad teavad oma samme ja energia on õige, on seda nauditav vaadata. Kolmekesi on keerulisem, sest sidet on keerulisem luua, hulgakesi on juba paras puntratants, kus kõik loodavad võimalikult väikese kahjuga väljuda. Ütlesin energia – ja ma mõtlen seda. Fotograaf ja pildistatav võiksid ideaalis saada omavahel mingil tasandil kontakti, mis aitab neid soovitavale tulemusele lähemale. Mida sügavam on see kontakt, seda parem on tulemus ja seda suurem tõenäosus, et imed hakkavad juhtuma.
Kuidas puutub siia võlukunst ja mis imedest jutt käib? Need on sellised harvad hetked, kui miski tuleb neile kahele (või rohkemale) inimesele appi. Fotograafias ilmutab see miski end sageli loodusjõudude kujul – enamasti mõjutab see valgust või tausta paremuse suunas. Midagi, mida ei olnud võimalik ette näha ega vägisi sinna panna. Keegi, kellel on oma tee. Miski, mis koputas fotograafi õlale ja ütles: “Vaata sinna!”, miski, mis kukkus kuskilt ära ja ilma ongi parem. Selliste olukordade loetlemisega võiks jätkata, aga kõik said vist aru. Abi ei saa tellida, sellega ei tohi arvestada, abi tuleb välja teenida.Kes on seda tundnud, ei saa sellest enam kunagi vabaks. Olen paadunud skeptik ja esimene igasugu paranähtusi naeruvääristama, kuid loomingut ja armastust ei oska ma ratsionaalselt seletada.
Pühendatud sõpradele fotograafidele ja kõikidele armsatele inimestele, kes on mulle andnud võimaluse seda kogeda.
