Ise ka imestan, et polegi veel siin jõudnud kellata oma uuest rubriigist. Niisiis alates jaanuarist teen Oma Maitses iga kuu kõige pisematele veidi süüa. Et mitte hakata topelt vaeva nägema sõnastamisega, siis ajakirja jaoks sõnastasin oma eesmärgid nii:
SuPraMag on rubriik, kus mõtleme eelkõige lastele. Et nende toidulaud oleks eakohane, tervislik, isuäratav ja põnev. Aga mitte ainult. Püüame abistada ka toiduvalmistajat, kelle jaoks eri vanuses pereliikmete toitmine pole kergete killast ülesanne. Nii pole ime, kui kodune kokk tunneb end vahel nagu Kessu ja Tripi kuulus imemasin, mis vahetpidamata suppe, praade ja magustoite väljastab. Selle rubriigi eesmärk on anda ideid, kuidas ühildada erinevad soovid väiksema aja- ja energiakuluga. Beebitoitude retseptides järgime Eesti arstide poolt antud toitumissoovitusi.
Võib öelda, et olen juba saanud elavat vastukaja nii rubriigi nimele kui sisule. Kommentaarid ja ettepanekud on endiselt teretulnud. Kõige rohkem haistan poleemikat teemadel, mida ja kuidas ikkagi beebid peaksid sööma. Olen ühes pereportaalis juba selleteemalistes tulistes vestlustes osalenud ja ega need kuhugi viinud. Sestap üritan vältida igasugu soovitusi ja nõuandeid, mis puudutavad tervislikkust, kuna need ei kuulu otseselt minu kompetentsi. Jälgin hoolsalt üldtunnustatud printsiipe, mis puudutab toitude eakohasust. Lühidalt öeldes, panen kokku retseptid, kuid ei ütle, et nii on õige. See jäägu iga ema enda otsustada.
Üks asi, mida ma tahaks küll rõhutada, ja mida ma ise emana olen kogenud, eri vanuses pereliikmetele kokkamine on üpris keeruline ülesanne. Seetõttu proovin leida ja välja pakkuda lahendusi, mille puhul siiski saaks korraga süüa terve pere. Sest olgem ausad, väikeste lastega peres pole emal lihtsalt aega köögis passida.
Isiklikus plaanis olen muidugi üliõnnelik, et saan seda rubriiki koostada. Ma olen ikka aastaid sihtinud retseptilehekülgi lisaks lugude kirjutamisele, aga sinna on alati olnud üsna kõva tung. Nipet-näpet olen varemgi teinud, aga see on ikkagi nagu päris oma väike maailm. Võib vist küll öelda, et selle töö juures meeldib mulle kõik – nii ettevalmistus ja ideede kogumine, stilistika väljamõtlemine ja vajamineva hankimine, kokkamine kui pildistamine. Viimane vist ikka kõige rohkem, sest siis hakkavad ideed materialiseeruma. Eeltöö on vahel lihtsalt unelemine ja piltide vaatamine, mida kõrvalt on raske üldse tööks pidada. Kokkamine pole ka sedavõrd nauditav, kuna pildistamise tõttu on graafik üsna tihe. Aga olen kindel, et kui oleks võimalus end mõnest tööst taandada, nagu see välismaal “suures” toiduajakirjanduses käib, tunneksin mõne aja pärast sellest puudust.
Andke mulle siis teada, mis te uuest rubriigist arvate ja vahepeal tehke endale mõnusalt kleepuvaid mandli-iirisekattega ahjuõunu (mida Karupoeg Puhhki meelsasti pistaks). Nüüd veel vabandused puritaanidele, et nii magus asi laste rubriigis. Luban, et kõik teised retseptid (umbes kümmekond) on tervislikumad. Emad peavad ju ka end millegagi turgutama, eks ;) Retsepti eest kniks Nami-namile.
Ahjuõunad mandli-iirisekattega
Pese (soovi korral koori) ja poolita 6 suurt õuna, eemalda südamik. Laota õunapoolikud võitatud ahjuvormi, lõikepind allpool. Sega potis 50 g mandlilaaste, 50 g magedat võid, 2 dl fariinsuhkrut, 1 sl kartulitärklist, 2 dl 35% rõõska koort, kuumuta keemiseni ning vala õuntele. Küpseta 200-kraadise ahju keskosas umbes 20 minutit, kuni õunad on pehmed. Lase enne serveerimist veidi jahtuda, kõrvale paku pehmet vanillijäätist.
