Ma olen väga õnnelik! Tegelikult juba pikemat aega. Õnn on kasvanud sammhaaval hetkest, mil kaamera kätte võtsin ja vahel tundub, et see enam suuremaks minna ei saa – aga ikka saab. Just selline on kontekst, milles alustan oma esimest kirjatükki Eesti toidust.
See on selline teema, mis on mind ümbritsenud nii kaua, et raske on hoiduda tervet oma elulugu kirja panemast ja olulist ebaolulisest eristada. Igatahes väga paljudest asjadest tingituna hakkasin mingil hetkel mõtlema, et lahe oleks pildistada lisaks valmis toitudele ka seda, kust toiduained pärit on ja kuidas nad meie toidulauale jõuavad. Üks ajendeid oli ka mõne aasta tagune Rootsis käik koos toidublogijatega, restorani Gastrologik külastus ja kingituseks kaasa saadud trükis, milles mõnusa skandinaavialiku esteetikaga oli dokumenteeritud tolle restorani tooraine päritolu. Kohe tekkis endal ka tahtmine minna samasuguse tundega pilte tegema!
Peast käisid läbi märksõnad: projekt, põllumajandusministeerium, Eesti toit jne, aga nagu ikka, tulid pakilisemad asjad vahele ja sinna paika see mõte jäi. Paariks aastaks või nii. Kuni – mõni päev peale Telliskivi loomelinnakus toimunud tänavatoidu festivali sain kõne – põllumajandusministeeriumist! Natuke häbi on kõlada nii pateetiliselt, aga “do what you love” võtab selle kõik kokku. Otsustasin, et pean sinna festivalile kaamera kaasa võtma, sest see on nii minu teema. Olen üldiselt üpris laisk ja naljalt midagi lihtsalt oma lõbuks, ilma tellimuseta ei pildista. Lisaks võtsin ka aja, panin pildid blogisse ja – mul vedas! Keegi pani mind tähele.
