Tittedele söödetav plöga ja restoranis pakutavad hõrgutised tunduvad erinevat nagu öö ja päev. Kuid iga kord, kui ma oma varsti aastaseks saavale lapsele süüa teen, avastan, et tegelen mingi üldisema gastronoomilise probleemiga. Muidugi on võimalik, et pikast kodus passimisest hakkab kuplialune üle kuumenema, ent julgen siiski väita, et beebitoidu valmistamine sarnaneb rohkem peene gurmeeroa väljatöötamisega kui tavapärase toiduvalmistamisega. Püüan seda mõningate elust võetud näidetega tõestada ja otsustagu siis igaüks ise.
Mise en place. Ta ärkab. Tal on kõht tühi. Ta on nõudlik. Ta sööb (vanuses 6 kuud – aasta) 4-5 korda päevas. Sa tahad talle pakkuda mitmekesist toitu. See tähendab – sa pead olema organiseeritud. Sul on sügavkülm täis tükeldatud külmutatud aedvilju, külmutatud puu- ja köögiviljapüreesid, lihapüree kuubikuid, puljongit, marju. Külmkapis purgikestes eelnevalt keedetud ja hõõrutud kartul, vähemalt kahte sorti putru, lihapüreesid ja veel midagi, mis on eelmistest kordadest üle jäänud. Piimatoodetest (alates 9. kuu) maitsestamata jogurt, keefir, hapukoor. Riiulil puuviljapüreed, riisigaletid, beebiküpsised, kamapallid jm suupisted. Kuivainekapis erinevad helbed, mitut sorti mannat (nisu, maisi) ning tillukesed makaronid. Puuviljavaagnal vähemalt banaanid, õunad, pirnid. Sul aega keskmiselt 10-15 minutit, et toit ette anda, muidu läheb kisaks.
Eelvalmistatud pooltooted. Selle all pean ma silmas oma keedetud (ilma soolata) puljongit, aga ka külmutatud puu- ja köögiviljapüreesid, mida on sel viisil kõige mõttekam säilitada. Olgu näiteks toodud kõrvits, mida korraga tarvitamiseks on liiga suur kogus ja kodumaine ploom, mis sõltub hooajast, aga ka liha. Kuna puljong võib olla toidu ainus mitteköögiviljaline komponent, sõltub tulemus suuresti just selle maitseomadustest, nii et tunde kestev kokkukeetmine, nagu restoranides, on täitsa omal kohal.
Toidu olek: konsistents, struktuur, tekstuur ja muud keerulised sõnad. Väike sööja on ninaesise erinevate olekute suhtes üsna suur asjatundja. Pirtsakamad võivad toidust keelduda, kui see tundub neile liiga imelik. Et toit peab olema jõukohaselt peenestatud*, on enesestmõistetav. Samas, kui laps kasvab ja võimekus suureneb, võiks toit pakkuda ka pisut uusi väljakutseid ja elamusi. Beebitoitude tootjad on seda oma purgiroogade puhul arvesse võtnud ja miks peaks kodune toiduvalmistaja teisiti käituma. Masstootmises on lihtne teha paari erineva püree sisse suus tuntavaid kartulikuubikukesi, kuid kodus peab tükilisuse muljet looma kuidgi vähem töömahukalt. Pean silmas tükke, mis siiski igemetega mäludes laguneksid ja see kitsendab valikut. Päris heaks alternatiiviks on imetillukesed beebimakaronid, peenikesed nuudlid, hästi pehmeks keedetud tatar ja riis, mida saab paariks päevaks ette keeta ja külmkapis säilitada.
Just elamusi oodatakse ka gurmeetoidust. Ja – üllatus-üllatus! – siingi on väga levinud ampsukesed, mida eriti närima ei pea. Äsja peenes restoranis 9-käigulist menüüd degusteerides tuli jutuks, et huvitav, kui paljut pakutust meie erinevas vanuses lapsed oleksid nõus sööma. Julgesin kõhklemata öelda, et suurem osa oleks minu lapsele jõukohane ega tekitaks oluliselt rohkem võõristust kui iga uus toiduaine, mida ta igapäevaselt nii või teisiti avastab. Ta lihtsalt on praegu sellises vastuvõtlikus eas.
Toidu väljanägemine. Ka beebi sööb silmadega. Isegi kui ta ei oska toidu suhtes veel seisukohta võtta, loeb ta suhtumist ema näost. Nii et kui oled midagi eemaletõukavat kokku keeranud, valmistu head nägu tegema või ürita teine kord paremini. Porgandi ja herne segu on särtsakas ja maitsev lisand, mida koduköögis kasutatakse praele värvi andmiseks. Aga kas olete proovinud, mis juhtub, kui see sauseguriga püreeks lasta? Mis juhtub, kui segada kokku punast ja rohelist värvipigmenti? Õige vastus – pruun! Igaüks, kes veidi värvidega plätserdanud, teab ka seda, et kui palju erinevaid värve kokku segada, on tulemuseks enamasti midagi porikarva. Nii juhtub ka vikerkaarevärvilise köögiviljaseguga, kui see masinast läbi käib. Lahenduseks on värviteooria ABC: mitte segada kokku komponente, mis annavad ebameeldivaid värvikombinatsioone. Tuleb arvestada, et liha(püree) on nii või teisiti pruunika varjundiga.
Leidlikkus piiratud toorainevalikuga. Nagu ka heas restoranis, on toorained hoolikalt valitud ja eelistatult eestimaised. Ainult et neid on oluliselt vähem, mis nõuab emalt suuremat leidlikkust kui igapäevatöö kokalt. Möönan siiski, et ka lõpptulemuse suhtes on ootused pisut erinevad.
Alguses on ainult kõige süütumad puu- ja köögiviljad, hiljem lisanduvad pudrud, liha, munakollane, hapendatud piimatooted. Kuid kuni lapse aastaseks saamiseni puuduvad menüüst mitmed olulised ja täiskasvanu jaoks endastmõistetavad toiduained (nt piim, koor, kohupiim, juust ja munavalge), rääkimata maitseainete lühikesest loetelust. Need on piirangud, mis paneksid ka tippkoka kukalt kratsima. Me ei räägi ühekordsest üritusest, vaid umbes poole aasta pikkusest perioodist. Kui alguses piirduvad valikud sellega, kas panna kokku 2 või 3 köögivilja, siis hiljem saab juba teha pasta bologneset ja carbonarat väikeste mugandustega ja mannavahtu.
Tehnoloogiad. Erinevad (kuum)töötlemise viisid ja töövõtted annavad erineva tulemuse. Nt õuna ja kõrvitsa küpsetamine ahjus, säilitab maitset hulga rohkem kui keetmine. Kartulit ei tasu saumikserdada ega koos kõrvitsaga püreestatult külmutada. Keedetud ja püreestatud roheline hernes koos brokoliga maitseb nagu tuhatoosi kaabe, kuigi tükina ja eraldi on täiesti söödavad. Maisimanna tahab keeda 30 ja nisumanna 5 minutit, kuigi mõlemad on mannad. Mahlaga keedetud mannapudrust saab õhulise mannavahu isegi lusikaga kloppides. Ühes (kiiresti valmivas) toidus on sageli koos keetmist ja püreestamist vajav, sulatamist nõudev ning purgist lisatav komponent ja sageli ei saa seda teha suvalisest järjestuses.
Väikesed portsud. Pisikese inimese söök valmib pisikeses potis. Sama toitu ju hoolitsev ema kahel järjestikusel toidukorral ei paku. Ülejääk säilib ehk järgmise päevani, kuid mitte kauem. Seetõttu on pisikese potikesega tillukeste ampsude keetmine lõppematu nagu liinitöö profiköögis.
Kindlasti läks mõni sarnasus ähmiga meelest, kuid hakkate vist aimu saama ja võite ise edasi mõelda. Kõrvaltvaatajale jääb arusaamatuks, mida need emad seal köögis mässavad ja miks pahatihti teistele pereliikmetele ikka midagi lauale panna ei ole. Ei saa ju paralleelselt gurmeelaboratooriumi ja pubi pidada! Või saab? Olen kuulnud, et mõnel õnnestub. Olgu kuidas on. See on raske töö ja me oleme tublid!
Teine asi, mille peale ma sellesse teemasse süüvides mõtlema hakkasin, on purgitoidud. Miks on mõni valmistoit maitsvam – tooraine, retsept, tehnoloogia – ja kallim. Miks on levinud just nii- ja naasugused segud. Kõige tasuvam on toota suures koguses ühte asja võimalikult paljudele, st traditsioonilisi ja fantaasiavaeseid toite odavatest komponentidest. Usun, et sageli on põhjuseks välimus poeriiulil, mitte maitse, kuna suurem osa beebitoidust müüakse läbipaistvas klaaspurgis. Kuid on ka teistsuguseid pakendeid (nt Ella’s Kitchen), mis lubavad keskenduda maitsele.
Kui põnev ja väljakutseid pakkuv on beebitoidu maailm, teavad vaid need, kellel on isiklik kogemus ja soodumus seda märgata. Ülejäänud maailma jaoks, kuhu kuuluvad ka enamasti vallalised meessoost tippkokad, on see vaid pisike sektsioon supermarketis, kuhu pole põhjust põigata. Ometi võidaksid minu arvates kõik, kui gurmeeköökide teadmised, oskused ja uuendused jõuaksid kiiremini kõige tänulikumate sööjateni. Nii et minu arvates on viimane aeg kaasata tippkokad beebitoitude retseptide väljatöötamisse.
* On olemas teooria nimega Baby Led Weaning, mille kohaselt laps suudab süüa ka püreestamata toitu, aga sellel ma siin pikemalt ei peatu.
RETSEPTILISA
Mannavaht. Keeda mannast ja vähese suhkruga mahla(joogi)st puder. Lase veidi jahtuda ja vahusta. Säilib suletuna külmikus paar päeva.
Pasta bolognese. Haki 1 kooritud tomat peeneks. Kuumuta tomatit 1 sl külmpressitud oliiviõliga. Lisa basiilikut, tüümiani, punet vm meelepäraseid ürte. Hauta, kuni tomat on pehme. Soovi korral maitsesta sortsukese naturaalse marjamahlaga (nt punane sõstar). Kui kaste on valmis, sega juurde lihapüree (kuubikud) või hakkliha. Juurde keeda pisikesi beebimakarone või nuudleid ja sega kastmega läbi.
16 comments
Kust beebimakarone saab? Ma pole veel kusagil näinud :O
Mingist marketist ma ostsin. Äkki oli Rimi. Need on sellised hästi väikesed tähekesed, nagu osade pakisuppide sees on. Ma ei usu, et peale kuju neil muid eeliseid vrd nuudlitega on.
Meie perele meeldib see postitus. Tavaliselt nokin üksinda blogisid lugeda, aga too tükk hakkas kaasat kohe huvitavam ja kiitis heaks. :D
Meil poole aastane kodus kasvad ja alles saame toiduga sõbraks. Mustikad, porgand, kaer, lillakapsas ja kõrvits on juba püreed ja kuubikud ja sügavad. Oleme põnevil.
Mõnus lugemine on siin blogis!
Aitäh, Rael ja head isu lapsele! Näis, kauaks mul veel lapse toidu teemat jagub. Poiss hakkab järjest rohkem päris sööki sööma.
Miks te nisu kasutate, kuigi teada on, et see võiks inimese menüüst välja jääda? Eriti sina, kes täiskohaga kodus kokkad-nii palju võimalikke alternatiivseid asendus-variatsioone. Vähemalt oma laps (kasvõi ‘eksperimendi’ korras) nisuvabalt täiskasvanuks saada. Meie vanemad pole seda teinud, ja nüüdseks enamik ei suuda vastu panna kiusatusele seda ‘nämmat’ bruscettat-ciabattat haugata.Rääkimata su küpsistest-tortidest:)
Midagi näitab ehk ka nisu- ja maisimanna valmimisaeg..
Katrin, aga mis oleks, kui käivitaks *Imikute restorani*:)
Väga mõtlemapanev küsimus. Samamoodi küsiks mõni kindlasti, et miks ma oma lapsele liha annan. Lähtun WHO ja Eesti arstide poolt heaks kiidetud toitumissoovitustest ja iseenda toiduharjumustest. See tähendab, et gluteeni sisaldavad teraviljatooted tulid menüüsse vähehaaval pärast 6. elukuud. Eelistan putrudeks kõiki teisi teraviljasaadusi, kuna nisumannas ei ole lapsele eriti midagi kasulikku. Mannaputru teen umbes korra nädalas (s.o. 14st pudrusöögist 1-2 korda), et toit oleks vaheldusrikkam. Kuna mul endal pole plaanis kookidest ja saiakestest loobuda ning laps hakkab varem või hiljem sööma pere toitu, siis minu meelest tasub siiski organismi harjutada ka nisuga. Mõsitagi eelistan ka ise küpsetades täisteratooteid nii palju kui võimalik ja kindlasti korrigeerin pere menüüd magusa osas veelgi, kui laps hakkab sellest osa saama. Nii et jah, mina pole see inimene, kes sellise eksperimendi oma lapse peal läbi viiks. Liiatigi, mis peaks siis sellest lapsest saama, kui ta lõpuks täiskasvanuna ise oma valikuid peab tegema. Kas tema organism on siis üldse üheks ciabattaga patustamiseks valmis?
Imikute restoran pole ka kuigi hea äriidee, sest isegi parima tahtmise korral ei leiduks piisavalt püsikliente. Kuigi mõte tillukestele põnevat toitu pakkuda, on iseenesest väga ahvatlev. Väike laps peaks minu veendumuse kohaselt veetma suurema osa oma esimesest eluaastast siiski kodus. Seal saab ta ka enamiku oma toidukordadest. Kahtlen, kas selles restoranis oleks võimalik toitmist teha vanematele mugavamaks kui see on igaühe kodus. Kui on talv, viirusepuhangud jms, kahaneb soovijate hulk olematuks. Ma panustaksin ikkagi sellele, mida on võimalik poest kaasa osta. Sellel suunal oleksid küll kõik arengud teretulnud.
Küll aga oleks superlahe, kui saaks beebitoitu tellida nii nagu pizzat, koju, kulleriga, 20 min ooteajaga. Samas ilmselt läheks see mõttetult kalliks. Oleks siis vähemalt poodki, kust saaks nädalajagu mahetoodetest äsjavalmistatud beebitoitu kaasa osta. Ma ei mõtle HIPP ega muud sarnast, eks. Kodutoitu, värsket, mahedat.
Aga äkki mõni ökopood pakubki juba ja mina lihtsalt ei tea…
esiteks, ma ei usu, et seda kuskil tehakse. arvatavasti on sedasorti toidu valmistamise nõuded (õigusega) veel karmimad kui tavatoidul. endal on ka vahel mõnus mõelda, mis kõik võiks olla, aga kui peaks andma lubaduse, neid oma igatsetud tooteid regulaarselt tarbida, siis jääksin jänni. siit ka vastus, miks neid veel pole. mulle arvatavasti oleks isegi 20 minutiline ooteaeg liiga pikk, sest elu näitab, et mida mugavam miski on, seda vähem viitsid ise ette planeerida ja lõpuks on ikka kisa taevani :) aga vahva on selliste teemade üle arutleda. aitäh!
Oi kui tuttav tunne. Tubli naine oled! Mul on rõõmustav uudis – teise lapsega läheb see titetoidumajandus üle ja väga hästi toimib see inglisekeelne värk. Ainult et meie peres hakkas alates 2. titest ise söömine toimima, ilma et me oleks teadnud, et sihuke asi nigu BLW olemas on.
Kolmas lapsuke sööb meil samuti ise, natuke aitan küll kaasa, et midagi ka suhu jõuaks. Ja niikaua kui tiss seltsiks, pole meil söömine mureks.
Kiidan ka postituse heaks, pikk ja ülevaatlik..
Pille (kes pole tütrele kunagi ühtegi hernest püreestanud ja annab kunagi ka pojale 6-7kuuselt keedetud brokoliõisiku tervena, mitte püreestatult, kätte. Tõeliselt baby-led-weaning usku endiselt :))
Aitäh dialoogi eest:)
Liha?Liha on teatud koguses vajalik. Nisu mitte. Vt. enda märkust nisumanna kohta:)
Ja mis häid äriideesid puudutab > oled sa ikka alati nende headega seotud olnud?;) Vahel võib ju midagi lihtsalt südamelähedast teha:)
Fakt, et su laps saab oluliselt rohkem tähelepanu kui keskmine maaelanik. Tubli!
Igaüks oma äranägemist järgi ja võimaluste kohaselt :)
Tõeliselt tore ja inspireeriv kirjutis! Aitähh!
Oma esimese tütre puhul ei tulnud ma kuidagi selle peale, et toite sügavkülma ette valmis teha ja pidevalt käis üks lõputu vaaritamine ja ajaga võidujooks. Vist ainult liha valmistasin sageli mitmeks korraks ette, aga püreede ette tegemise peale ma ei tulnud! Mulle meeldis köögivilju värsekelt aurutada, eriti tervislik! Teise pisikese toitmisega alustamiseks salvestasin endale kõik sinu blogi beebitoitudega seonduvad kirjutised ja ehk läheb lihtsamalt.
Niisama tahtsin veel seda ka lisada, et maitseainete kohta lugesin kunagi ühelt Ameerika saidilt, et beebide toitude juures võib maitsestamiseks kasutada nt küüslauku, ingverit, kurkumit ja mõningaid ürte. Nii oli viiruspuhangu perioodidel küüslauk ja ingver kenasti menüüs ja laps harjus varakult selle maitsega ning naudib ka praegu kahe-aastasena veidi vürtsikamaid karrisid.
Minu meelest ei lähe toiduvalmistamine edaspidi oluliselt lihtsamaks, sest vähemalt minu kahe-aastasel on väga selgelt välja kujunenud maitse- ja toidu välimusega seotud eeslitused. Kui ta aastaselt veel hea meelega kõiksugu uusi asju oli nõus proovima, siis kahe-aastasele kehvemapoolse isuga lapsele on väga keeruline välja nuputada, mis talle seekord maitsta võiks. Nt minu lapsele ei meeldi punast värvi toit ja jook (ei mustasõstramahl ega peedisalat), putrudest lepib ta vaid kolme sorti pudruga jne jne. AGa meil pole veel kõige hullemini läinud, tutvusringkonnas on mitmeid lapsukesi, kes söövad kas ainult juustu või viineripirukaid (ja pole asi selles, et vanemad poleks endast andnud kõike, et neid tervislikult toituma panna)…
Tänan veelkord!
Sa oled super ema!
Sain nii mõnegi toreda nipi, näiteks mannavahu tegemise. Just mingi päev mõtelsin et mu pirtsakas preili vajaks vist vaheldust toidulaual. Proovin tolle bolognese ära mingi päev – siinmail leidin orgaanilise beebitoidu nurgast Ellas Kitcheni beebimakaronid spelta jahust. Ja siis oli eestist kaasa võetud tatrahelveste pakk, mõlemad maitsesid preilile väga! Ei oska nüüd toiteväärtuse koha pealt pajatada, et kas tatrahelves palju tatrale alla jääb…
Suur aitäh kõigile tagasiside eest! Seda teemat enda jaoks läbi mõeldes oli kõige toredam avastus see, kui palju olen toidu kohta üldiselt tänu beebile teada saanud. Tänamata ei saa jätta ka üht toredat foorumiseltskonda, kellega paljud teemad on läbi arutatud.
Tore lugemine ja tuttavad teemad! Nii selgelt on meeles aeg, kui terve sügakülm oli erivärvilisi kuubikuid täis :) Inspiratsiooni andis ka beebikokaraamat. Aga see tissipiima ja peresöögi vaheline aeg möödus tegelikult väga kiiresti ja nüüd pooleteisene poiss sööb sama, mis vanemad. Soola oleme nüüd harjunud küll toitudele väga vähe panema, kui üldse, nii et meie toidulaudki tervislikum :) Esmakordselt emana ja väikese perfektsionistina oli ja on jätkuvalt muidugi lapse mitmekesine, täisväärtuslik ja maitsev toit väga oluline, eelistasin isetehtut ja purgikaid (kuid siis ka vaid bio) andsin vaid reisides, väljas käies vms. Loodan väga, et kuna laps on siiani väga hea sööja olnud ja saanud tunda väga erinevaid maitseid, siis äkki jääb ära see paljude laste söön-vaid-makaraone-või friikaid-faas.
Lugesin palju ka bany-led-weaningu kohta, aga mulle tundus, et see piirab pakutavate toitude valikut, vähemalt ma ei kujutanud ette, kuidas sööb veel lusikat mitte kasutav laps ise näiteks suppi. Nii et muidugi andsin mingeid asju talle ise pihku söömiseks, aga aitasin ka ise kaasa.
Tore lugeda, et nii tublisid emasid on! Ma usun küll, et see vaev, kui seda saab üldse vaevaks lugeda, saab kroonitud lapse tervise ja isu ja huviga söödava suhtes.
Jaksu!