Nii külm…

Nii külm, nii külm, seisan ja vaatan
Nii külm, nii külm, hingan ja ootan…

See meeleolu kummitas mind juba mitu päeva. Mis seal imestada, kui iga öö on külmarekord, kõige päikeselisemal hetkel ei tõuse termomeeter üle -23 ja toas sooja saamiseks kütmisest enam hästi ei piisa. Viimasel nädalal kipuvad kõik toidud, mis ma teen, sisaldama ingverit. Alustades klassikalise tom kha-ga (millest edasiarendus on siin), mis läks teisel päeval veel eriti õhetavalt heaks ja lõpetades tänase pangaasiusefileega, mis sai teriakist-ingverist-sidrunheinast marinaadi.

Lisaks kulub veel kõvasti seda va imejooki, millest mul isu täis ei saa.

Ei ole mingi uudis, et ingver, mesi ja sidrun koos kuuma veega on hea külmarohi. Sellegipoolest, hetkest, mil olin endale just kruusitäie kokku seganud, sügavas rahus köögis istusin ja aknast välja vaatasin, kuni tänaseni, olen selle kombinatsiooni peale palju mõelnud ja üht-teist enda jaoks uutki teada saanud. Näiteks, samalaadset jooki mõnes linna toidukohas tellides oli vedelik hoopis midagi muud kui ootuspärane. Ma ei tea, kas see on retsept, mugavus või mis, aga ingverit kiputakse teekannu panema suure tükina. Okei, see vajub siis kenasti põhja ja ei riiva silma. Häda aga selles, et kuni see jõuab maitset andma hakata, on vedelik pahatihti juba jahtunud või otsas.

Niisiis, mina kasutan üsna peenikest riivi. Kruusitäie kohta võtan poole pöidla suuruse tüki ingverijuurt, paksu viilu sidrunit ja hästi suure kuhjaga teelusikatäie mett. Sidrunist surun lusikaga tassipõhjas enne mahla välja, kui vee peale valan. Jah, sodi jääb tükiks ajaks pinnale hulpima. Kellele ei sobi, kurnaku ära. Minu arvates on suur vahe, kas ingver annab oma maitse välja kohe või pärast pikka ligunemist. Esimesel juhul tuleb kaasa ka hapukas-vürtsikas maitse, viimasel minu meelest ainult kibedus.

Täiesti juhuslikult tõin eile poest kookoseküpsiseid, paremat kaaslast on raske välja mõelda! Nüüd pole muud, kui ajakiri näppu ja diivanile lebotama!

Ajakiri on Sleek. Müncheni lennujaamast leidsin. Mind paelus must-valge fotoseeria, millest on ka kaanefoto. Terve seeria on väga minu maitse. Lemmik on vist see parempoolne. Täna, sirvima hakates leidsin ajakirja seljalt toreda lause: the moment you start to move the mountain starts to move. Vabas tõlkes või vähemalt nii, nagu mina tahtsin mõttest aru saada: hetkel, mil sina hakkad liigutama, hakkab ka mägi liikuma. Vt ka Muhamed ja mägi.

Soundtrack ka.