Mul on sellest õuna-selleri-majoneesi kombinatsioonist täielik sõltuvus. Juba paar viimast nädalat olen nagu ära neetult iga õhtuti tatsanud külmkapi juurde ja hakanud, äraolev pilk silmis, masinlikult sellerit tükeldama. Ju see on vitamiinipuudus, mis end sel moel ilmutab. Osaliselt on selles süüdi ka mu ema, kes mulle Waldorfi olemasolu meelde tuletas. Siis me veel vaidlesime teemadel, kas seal sees käib lehtsalat või hoopis pirn ja kas ka kanalihal on sinna asja. Ma siis vaatasin järele, enne kui ise tegema asusin.
Waldorfi salati retsept on pärit 1890. aastatest New Yorgis asuvast Waldorf-Astoria hotellist. Algversioon sisaldas vaid õunu, sellerit ja majoneesi, aga nüüdeks on kreeka pähklid retseptis kindla koha leidnud. Serveeritakse tavaliselt lehtsalatipadjal. Mulle lehtsalat ei istu, sest vettib kole kiiresti ära ja pealegi on seda pea võimatu kodus pikemalt säilitada. Suvel, peenrast, palun väga, aga praegu asendasin jääsalatiga.
Minu õhtune ports:
1/4 väiksemat jääsalatipead
1 sellerivars
1/2 hapukat õuna
peotäis kivideta viinamarju või u 1 sl rosinaid
peotäis kreeka pähkleid
majoneesi
1 Võtan ühe supitaldriku moodi nõu. Jääsalatipea lõikan noaga sobiva suurusega tükkideks ja harutan lahti.
2 Pool õuna lõikan 4 sektoriks, võtan südamiku välja ja viilutan ristipidi, et tulevad õhukesed kolmnurgad. (Vahel koorin õuna enne ära ka.) Lisaks õunale kõlbab sekka tükeldada ka pisut pirni, kui isu on.
3 Sellerivarre pesen, jämedamad lõikan pikkupidi pooleks ja seejärel tükeldan. Mulle meeldib kui selleriseibid on üsna õhukesed, sest maitse on väga intensiivne.
4 Viinamarjad pesen ja harutan rootsu küljest lahti. Kui viinamarju ei ole, sobivad ka rosinad. Kui meelde tuleb, võib neid enne pisut leotada, kui ei, loputada kuuma veega ja nõrutada.
5 Kreeka pähklid vajutan sõrmede vahel peenemaks, et jätkuks igale poole. Neid ei saa vist kunagi liiga palju olla. Aga, muide, taevale tänu, asja ajavad ära ka sarapuupähklid, sest kreeka omi ju ei pruugi alati kodus olla. Sarapuupähklid soovitan ka mingi raske esemega tükkideks suruda, siis on rohkem maitset.
6 Loobin kõik kaussi, segan kätega läbi. Lõpuks nõristan peale oma lemmikmajoneesi. Ideaalis võiks see olla omatehtud, kuid päriselus on “Provansaal” (Tarplani Kaubandus).
Nüüd räägime ekstratest.
Esiteks, juba mainitud linnuliha: ülejäägid grill-, ahju- või keedukanast, aga ka kalkunist vm maitsvast tiivulisest.
Teiseks, sai – röstsai v -ciabatta, saiakrutoonid – et oleks tahedam ja hamba all krõbiseks.
Kolmandaks, kõikvõimalikud tooted, mille nimes sisaldub sõna “juust”. Proovitud ja vastuvaidlemist ei kannata: mozzarellakirsid (pooleks või 4-ks lõigata), Ahja juust ja kodujuust. Kätt ei paneks ette ka eesti juustu tüüpi kangikestele. Sinihallitus on küll pisut äkiline, aga mine tea… Lühidalt, vaim vabaks ja vitamiin koos mõõdukate kaloritega keresse! Peaasi, et sul ei oleks Waldorfid otsa lõppenud, nagu juhtus briti telesarjas Fawlty Towers.
2 comments
Hahaa, ma just eile õhtul vaatasin FT Waldorfi osa!
Aga paar nädalat tagasi sattusin sõprade juures sööma Waldorfi metspähklite ja juurselleriga – mulle maitses kõvasti rohkem, kui enda tehtud kreeka pähklite ja varsselleriga. Kaste oli neil ka kreeka jogurtist ja oliivõlist tehtud – minu jaoks jälle uus nõks.
Kokkuvõttes võib aga öelda, et seni kui Waldorfi jagub, tuleb seda salatit täiega nautida – hää krõmps kõhutäis.
Ma näppisin täna Rimis juursellerit, sest varsi ei leidnud. Võibolla oli kehv isend, aga kuidagi kuivand ja jändrik. ma poleks osanud seda kuidagi peenestada. ise olen mõelnud, et peaks tavalise maitsestamata jogurtiga proovima kastet teha, et kas kannatab süüa või kaob kogu mõnu ära. hea oleks ju mõni kalor veel kokku hoida ;)