Kuidas blogardid Neh-i köögi vallutasid

Kui ma Neh-i uksest sisse astusin, oli kümmekond toidublogijat juba restorani köögi ummistanud. Lärmasid seal, vahuveini klaasid käes – väga piinlik. Õnneks jätkus personalil meelekindlust meid söögi ajaks ülemisele korrusele puksida. Aga kui kõht täis, tormasime uuesti trepist alla. Nii palju siis lühidalt ja naljaga pooleks.

Tegelikult oli ülakorrusele kaetud laua taga kümmekond toidulembi. Peakokk Peeter Pihel oli meile valmistanud 4-käigulise söömaaja. Igat rooga saatis sobiv vein või naps. Kuna mina olin seekord peamiselt fotoka taga kummargil, siis läks suur osa sisulist infot minust mööda. Sestap ei oska ka roogasid väga detailselt kirjeldada ning kardetavasti läks ka suur osa nõidusest minu jaoks kaotsi. Alati ei ole need objektiivsed põhjused, mis elamust kujundavad.

Olles kogetul nüüdseks veidi settida lasknud iseloomustab Neh-i minu jaoks läbimõeldus viimase kui detailini. Pole midagi imestada, sest see kõik on ju juba Pädastest tuttav. Kui mõnes teises fine dining asutuses on võimalik sisekujundus, teenindus, toit ja müügimull lahku lüüa ja neid eraldi vaagida, siis Pädaste pundi puhul on need lahutamatud. Nii näiteks oleks mõeldamatu “kogu tooraine Prantsusmaalt tellida,” nagu soovitas üks restoraniäris kogenud lauakaaslane. Kui tahad müüa legendi Muhu metsadest nopitud oblikast, pead päris elus ettetulevad vangerdused hankesektoris enda teada jätma. Aga nüüd venis jutt juba pikale.

Mõnikord on vähem rohkem: pilt, mille mu aparaat ilma abivahenditeta suutis esile manada hakkas mulle nii meeldima, et ei kavatsegi “tuld põlema panna”.

Pimedas on kõik kassid hallid ja keegi ei saa kurta, et kortsud paistavad välja.

Esiteks lajatati lauale (pardon, asetati graatsiliselt) kivilahmakas, millega oli nii kõvasti nuga teritatud, et sälgud olid sisse jäänud. Prigudest aga paistsid lapsevanema unelmate tšipsid: peedist, porgandist, pastinaagist… Leiba, õli ja ürdiremulaadi.

Esimeseks päris söögiks oli 62-kraadi muna. Noh – või peaks ütlema neh – minu arvates on see sedasorti veidrus, mis on huvitav ainult üks kord. Samas ega ta halb ole. Ma ei teagi, kas see on kriitika või kompliment, kuid roog maitses mulle nagu üks mõnus kodune hommikusöök, kus on silku, muna ja kardulast. Ainult et hirmus peeneks pudistatud ja kenasti kokku sätitud. Hitiks olid aga marineeritud karulauguõied. Nägid välja veits nagu noor spargel.

Vaevalt jõudsime “hommikusöögi” lõpetada, kui toodi supp. “Jõevähi- ja kõrvitsasupp, pirnikompott ja jõevähiõli” seisab neil menüüs ja ju seda pakutigi. See oli minu nämma-elamus soolase poole pealt. Leem oli nõnna tummiseks keedetud. Miski selles eestipärases menüüs ikka mõjub alateadvusele, sest keelekasutus kisub juba õige ruraalseks. (Tahtsin kirjutada rustikaalseks, aga ÕS pakkus lõbusama keeleharjutuse.)

Lammast ma rohkem vaatasin kui maitsesin, aga otsa sai ikka. Eriti nunnud olid need rohelised pudinad, mis taldrikuservadele puistatud. “Raudrohi!” ahhetas keegi. (Klõpsake suureks!)

Üllatuseks toodi ka eelmaius, mis maitses nagu… ei-tule-meelde ja maasikas. Oleksime ka sellega leppinud, aga päris dessert oli siiski märksa muljetavaldavam.

Ebaküdooniahüüve, kibuvitsajäätis ja heinatuha- speltajahupuru. Kui seda hüüvet millegagi võrrelda, siis oli see nagu erit hea piimakissell. Ega see võrdlus väga vale saagi olla, sest ebaküdooniasiirupist ja koorest see ollagi kokku keedetud. Puru oli maitsvam ja vähem hirmuäratav kui nimetus. See tuha värk jäi küll pisut painama, sest ainus koht, kus ma tean seda kasutatavat on koerte kuivtoit. Tuleb vist veits internetis kaevata ja asja uurida, enne kui pliidi alla kogunevat ollust toiduga segama hakata.

Kohvikõrvaseks olid veel linupesasse pistetud tillukesed mustikamuhvinid. Lõpetuseks jõudsime ikkagi uuesti kööki, sest meile ei andnud rahu masin nimega termomix, mis jutu järgi teeb mida iganes. Umbes nagu Kessu ja Tripi Supramag, kust väljus nii supp, praad, magustoit kui mis iganes. Selleks ajaks olime juba täitsa ähmased, nagu näha juuresolevalt pildilt.

Kuna reklaami ei õnnestunud siia müüa, siis tuleb tunnistada, et rahakott sai jällegi kergem. Südametunnistus mõistagi ka.