On juhtunud selline asi, et ma ei saa endale osta ühtegi lamineeritud mööblieset ja sellepärast olen paratamatult nakatunud vintage mööbli jahtimise haigusesse. Kardan, et selle juured on üpris sügaval.
Kunstmaterjalil on teistsugune esteetika. See vajab enda ümber industriaalset keskkonda, mida mul 1930. talumajas ei ole kusagilt võtta. Juba sisse kolides sai, osalt olude sunnil otsustatud, et kõik kasutuskõlbulik jääb alles. Uued asjad said sobitatud vanaemade kraamiga kokku. Pildistamise jaoks nõusid otsides hakkasin kammima vanakraamipoode ja juhuslikult sattus ka suuremaid asju näppu: toole, kapikesi, valgusteid, pildiraame jms.
Odav laminaatmööbel on nagu kiirmood, mis on tehtud selle mõttega, et ta üsna pea välja vahetatakse. Mul on oma eluga parematki teha kui pidevalt mööblit vahetada. Liiatigi, kui maailm on täis igati korralikku mööblit, mis jaksaks veel mitusada aastat elada.
Nii näiteks on meil õnnestunud siiani läbi saada lastetoamööblita, millest 6-aastane poiss tänaseks oleks juba välja kasvanud. Üksik laps, kes veel koolis ei käi, veedab niikuinii enamus aega täiskasvanutega elutoas. Pulgavoodi (minu vana) asemele tuli standardmõõdus voodi, riided mahtusid ühte väiksesse kappi, mänguasjad kastidesse. Ausalt öeldes on lapse tuba jäänud sisustamata laiskusest, aga ma tõesti ei arva, et spetsiaalne lastemööbel on tarvilik vaheaste. Siin mõned lapse toa kujundamise ideed, mis erinevatel hetkedel on salvestatud. Eks ma kirjutan ja näitan, kui projekt ükskord lõpule jõuab.
Puit on katsudes mõnus. Need mõned kiimud ja kohvitassirandid, mis aeg on jätnud, ming väga ei sega, sest ma teen neid ju niikuinii juurde. Restaureerimine on tore, aga see on omaette hobi, milleks mul täna ei ole aega.
Loomulikult lummab mind asjade vorm ja detailid. Mulle meeldib see vana ja aeglane aeg, mil asju tehti korralikult, kiirustamata.
Vintage esemete jahtimise puhul on tore veel see, et ei saa minna poodi ja tervet maja korraga täis osta. Pead ootama, millal õige mööblitükk su üles leiab. Kuni selle ajani peab tuba olema lage. Tühjus ja avarus on märksa mõnusam olukord kui suvalisi asju täis tuubitud maja. Ootamine annab aega targemaks saada, et valida teadlikumalt. See, et elutempo ja prioriteedid ei luba hetkel väga pesa punuda, võib isegi kasuks tulla.
Miinuspool on täiesti olemas. Ilus kapike ei ole mahukas kummut, nii et lisaks ilustele eraldiseisvatele asjadele peab olema piisavalt panipaiku, kuhu mahutada olme. Garderoobini ei ole veel jõudnud, aga küll valmib see ka.
Paraku on aga ilusate asjade armastusega nii, et need ei küsi alati vajadusest. Nii lappan esimese asjana läbi kõikide vanavarapoodide värsked Facebooki postitused, lootuses, et mind ootab mõni aare. Aardejaht seda magusam, mida odavama hinnaga mingi väärtuslik ese õnnestub saada. Nii et järeltulev põlv saab minu tagant kunagi kõvasti koristada.
