Tere!
Enda kohta on väga raske midagi konkreetset ja paikapidavat öelda. Seekord proovin pääseda ringiga mööda ehk rääkida asjadest, mis on mulle olulised ja omased. Mitte selles mõttes, et “oi küll ma olen tubli”, aga ma olen neist asjadest palju mõelnud ja need läbi tunnetanud.
Loovus. Minu jaoks algab see vihikuservadele sodimisest kusagil algkoolis, hõlmab pidevat uute äriplaanide ja ideede leiutamist umbes korra kuus ja lõpeb – ei tea kus. Väljamõeldud maailmas ma lihtsalt jalutaks ringi (sest siis töötab aju kõige paremini) ja pritsiks välja ideid kõigile, kes kuulata viitsivad. Päriselus on see tore sellepärast, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Pahupool on aga selles, et tahaks pidevalt midagi uut ja põnevat mängida, aga igavaid asju üldse teha ei viitsi. Et endast paremini aru saada ja loovust kõige paremini kontrolli all hoida, meeldib mulle lugeda kõiksugu kirjandust, mis puudutab loovust ja loovisikuks olemist.
Käeline osavus. Tunnetus sellest, kas oled osavate kätega või mitte tekib elu jooksul ja võrreldes teistega. Tööõpetuse tunnis saavad kindad kootud, põlled palistatud, maal olles voolid oksast pajupilli ja kätte sattunud puutükist kaunistatud käepidemega mõõga. Hilisemas elus õmbled endale riideid, teed remonti, klopsid kokku peenrakastid, mida iganes. Poleks mainimist väärt, kui ei leiduks inimesi, kelle jaoks see pole enesestmõistetav.
Ettevõtlikkus. See on see, kui ei saa rahulikult paigal istuda ja lasta teistel teha, vaid peab hakkama ise sebima. Enne kui ise arugi saad, oled ennast jälle kuhugi ära lubanud. Need, kes on loovad ja ettevõtlikud saavad varem või hiljem ettevõtjaks.
Julgus. Ma kardan küll, aga praktiseerin teadlikult julgust. See on umbes sama, kui pimedas toas endale sisendada, et hirm on tarbetu. Ega selleni kohe ei jõua, sest hirm on ju loomulik enese alalhoiu instinkt. Aga kui saad aru, mis on ühe või teise eelised, siis oskad ka valikuid teha. Mis on halvim, mis saab juhtuda? Julgusega saab asjad tehtud. Vahel saab haiget ka. Argusega ei saa midagi.
Intuitsioon. Müstika ja esoteerika jätavad mind täiesti külmaks, aga oma kõhutunnet olen õppinud usaldama. Eriti neis olukordades, kus objektiivset ja analüüsitavat infot napib.
Kõlab toretsevalt, aga olen aja jooksul tajunud, et mul on üsna hea nina asjade suhtes, mis on õhus ja alles koguvad tuure ning alles mõne aja pärast jõuavad massidesse. Päris raske on öelda, kas see tuleneb reaalsest infovoost ja selle tõlgendamise oskusest või on see lihtsalt anne. Aeg näitab, kas jään maha või mitte :)
Emotsionaalne intelligentsus, empaatia – on mulle tähtsad ja kohati tundub, et saan pihta. Samas, üks väga hea sõber, kes juhtumisi on ka hea inimestetundja, on mulle öelnud, et elan täiesti oma mullis ja ei saa üldse aru, mis ümberringi toimub. Igal juhul pingutan kõvasti, et end teiste kingades näha ja saan väga pahaseks, kui samaga ei vastata.
Ehedus. No hidden catch. Tänapäeva maailm on hästi müügikeskne ja igal pool leidub juhendeid, kuidas kedagi ühel või teisel viisil alt tõmmata või mõjutada. Isegi kunstis. Mulle meeldivad need asjad, mis on tehtud sellepärast, et nende loojatele m e e l d i s neid teha. Punkt. Mitte sellepärast, et need on trendikad või peaksid hästi müüma. Mul läheb kohe hari punaseks, kui keegi mingit hobukakat veeretab. See on nagu kerjamine stiilis “mul jääb bussipiletirahast 10 senti puudu”. Ehedate asjade ja tegude tegemiseks on vaja julgust. Kehtib ka inimestevahelises suhtluses. Niikuinii ei jaksa kõigile meeldida. Ole aus ja anna infot, mille põhjal teine saaks ise otsustada.
Mõte. Mõtlemine erutab mind väga. Väääga. Mida pole sisse pandud, see ei saa ka välja paista. Tahan tajuda looja ajuimpulsse, kui mingit objekti vaatan. Kui surinat ei tunne, siis on – tühi. Muidugi on see subjektiivne, igaühe õigus otsustada.
Foto puhul näiteks, kui autor ei ole sinna endast midagi andnud, on lihtsalt nuppu vajutanud, siis ei ole ka midagi analüüsida. Autorina esitan endale pidevalt küsimuse: miks? Miks see pilt on tehtud? Mõte ei pea avalduma sisus, võib avalduda ka värvis, vormis või kompositsioonis. Tähtis on, et mu andurid registreeriksid ajutegevust.
Ettevõtjana ja fotograafina küsin endalt, miks just mina peaksin üht või teist tööd tegema? Mis on minu personaalne lähenemine teemale? Mis see mulle annab? Kui seda ei ole – kui mul tööga suhet ei teki, pigem loobun. Seda on juhtunud küll ja küll.
Ilu. Haakub pisut eelmise punktiga. Kui vastandada sisu ja vorm, siis olen alati pigem olnud vormi paadis ja selle eest elult kõvasti nahutada saanud. Palju tugevam tunne on istuda aurikus, mis veab ideaale, tõde, tarkust, südametunnistust ja kõiki teisi üllaid omadusi kui õlekõrrel, mis sest et ilusal, elumere lainetel hulpida.
(Kõuehäälse bassiga:) “Ma ravin haigeid!” või “Ma kaitsen nõrgemaid!” kõlab ju kuidagi veenvamalt kui (haldjahäälega multikast:) “Mulle meeldib, kui on ilus!”
Lubage naerda – ilu on ju täiesti tü-hi-ne!
Kes meist tahaks tühine olla? Seetõttu ongi mul esteetikaga hästi kirglik suhe. Püüan tõestada, et elu, mis on pühendatud ilule, pole ka päris raisatud. Või kas ilu ongi nii tühine kui esmapilgul paistab?
Edevus ja auahnus. Kui ma ei oleks, siis ei saaks voodistki välja.
Eneseiroonia. Kui ise enda üle ei naera, siis teevad seda teised. Naeravad niikuinii. Ma naeran ka. Muidu ajaks nutma.
Aeg(lus). Olen loomu poolest üpris pikaldane, aga elu jooksul ehk pisut õppinud seda korrigeerima. Esimesed 30 eluaastat oli aega küll. Lapsena on vist kõik igavust tundnud. Imelikul kombel ma ei mäleta viimase 5 aasta jooksul kordagi, kui oleks igav olnud. Ma arvan, et see tuleb sellest, et leidsin oma tee, millel on nii palju harusid, et ka parima prognoosiga jääks aega liiga väheks. Seetõttu tekib vahel kiusatus ülepeakaela tormata. Mida head sellega paraku ei saavuta. Tundub, et igal asjal on oma aeg. Ja see on nõksa hiljem kui ise tahaks. Kärsitus tuleb alati peale ja jõuab üle ka minna, enne kui see sündmus teoks saab, mida ootasid. Tulemata ta ei jää.
Ma arvan, et hea pildi tegemiseks on samuti aega vaja. Kas otseselt – olla pildistatavaga ühes ruumis ja teda tundma õppida või kaudselt – katsetades ja eksides korduvalt pikema perioodi jooksul, enne kui hästi õnnestub.
Hakatuseks kõik. Kui tuleb juurde, panen kirja.
Katrin
