Möödunud nädalavahetusel tegin midagi hoopis tavatut – pildistasin tantsivaid lapsi. Oli palju raskem kui kartsin ja palju lõbusam kui loota julgesin. Lapsed meeldivad mulle ikka igat moodi.
Olen lapsena teinud peotantsu, iluvõimlemist, rahvatantsu ja šõutantsu. Kõike natuke, ei midagi eriti tõsiselt. Suurim saavutus on ehk keskkoolis pisemate laste tantsutrenni juhendamine ja nendega esinemine.
Pinginaaber Stassi – jah see sama koreograaf ja tantsuõpetaja, kelle tantsukooli lapsi ma nüüd pildistamas käisin, läks juba kuskil seitsmendas klassis pikkade sammudega ees ära ja hakkas treeneriks. Omavanustele. Kõigepealt meie klassi tüdrukutele, siis paralleelklassile ja keskkoolis tantsis tema juhendamise järgi juba peaaegu terve kool. Eeskujud tulid muidugi MTVst, mida kambakesi kellegi juures (Tartu) Annelinnas vaadati, sest mujale kaabel-tv veel ei ulatunud.
Pole siis ime, et mul juba peaproovis hakkas põlv nii kõvast kaasa nõksuma, et pildid kippusid udused tulema. Raske on leida sõnu kirjeldamaks, kui vahvad on lapsed, kes teevad oma esimesi samme suurel laval. Nii et parem vaata!
