Minu kevad algab siis, kui löön lahti kalendri ja hakkan õuesessioone broneerima. Nüüd sai siis algus tehtud. Muidugi on mul möödunud aastast veel kõik näitamata.
Kataveski hiiekadakas hakkab juba kaugelt silma, sest kasvab üksikuna keset Kataveski talu põlde. Minu kodust on see mugavalt 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Nii kaua kui olen siinkandis elanud, olen teda eemalt imetlenud ja pidanud plaani seal kunagi pilti teha. Kuulu järgi on puu 200-300 aastat vana ja tahes tahtmata hakkad mõtlema, mida kõike see kadakas on oma elu jooksul näinud.
See koht oli eriline, see õhtu oli eriline ja kui neid pilte keset talve oma arvutis lappan, tunnen, nagu need oleksid minu omad. No jah, eks nad ju ongi minu omad ka. Osa minust läheb neisse ja osa sellest, mida minu inimesed tunnevad, jõuab minusse. See ongi põhjus, miks ma ei suuda perepildistamisest loobuda, kuigi äriloogika soovitab keskenduda ühele asjale. Kuradile äriloogika! Ma räägin armastusest.
