Täna tuli uskumatuna näiv uudis, et meie aasta tagasi ilmunud magusaraamat on valitud lõppeva aasta parimaks kokaraamatuks! Ma kahtlustasin tükk aega, et see on mingi eksitus ja parimal juhul on meid nomineeritud, aga nüüdseks võib seda lugeda juba mitmest allikast. Seetõttu pidin täiesti plaaniväliselt tegema postituse, mis kiirete tööde tõttu oli ebamäärasesse tulevikku edasi lükkunud.
Näitan oma lemmikuid ja raamatusse mitte jõudnud pilte. Suhkruinglite rollis Kertu Lukas ja Kristi Jalakas.
Raamatuesitlusel Viru Keskuse Rahvaraamatus dets 2015, vasakult: Katrin Press (fotod), Kristi Jalakas (stiil), Kertu Lukas (idee, retseptid)
Kuna ma täiesti siiralt ei pidanud võiduvõimalust kuigi suureks, lasin kõik sellesse teemasse puutuvad uudised ühest kõrvast sisse, teisest välja. Muidugi on mul tagantjärele veidi piinlik, et teised, eelkõige Lia Virkus ja Ajakirjade Kirjastus, meie üllitisse rohkem uskusid kui me ise, ega pidanud isegi vajalikuks Toidumessile auhinna väljakuulutamisele kohale minna.
See ei tähenda, et ma tehtud tööd kuidagi alahindaksin, aga see pingutus jõudis meie jaoks läinud aastavahetusel lõpule ja võib vist öelda, et tundsime kergendust, kui raamat sai kaante vahele ja hakkas oma elu elama.
Kolme aasta töö
Minu jaoks on raamat mõnus tagasivaade kolme aasta jooksul tehtule. Raamatu esimene lavastus “Tere, kool!” on pildistatud septembris 2012. Rõõm on tõdeda, et kuigi olen vahepeal veidi arenenud, on just esimeste seeriate hulgas mitmeid mu isiklikke lemmikpilte. Alguses oli ainult idee – ei kirjastust, ei eelarvet – tegime puhtast entusiasmist ja tegemise lustist. Ja kui minule tähendas see vaid üht pikka tasuta pildistamispäeva teema kohta, siis teised tüdrukud nikerdasid ühte lauda sisuliselt kaks ööd-päeva järjest ja kandsid kokku nii materjali kui rekvisiidid.
Kristi annab küpsisevaagnale viimast lihvi. Sept 2012.
2013. aasta viimase lumega seadsime pildile talverõõmud. Pildistamispäev algas sellega, et saan tuli kangiga jää seest lahti raiuda, lumekoorikust puhastada ja sobivamasse kohta lükata. Ikka meie kolme tahtejõuga. Ühel hetkel tuli meile koer, siis suusatas mööda kohalik koolilaps ja lõpuks uhas külje alt läbi lumesahk kahe uudishimuliku külamehega.
Kui lõkketoss oli veidi hajunud, võisime hakata pildistama.
Järgmisena läks töösse šokolaad. Suhkruinglid Kertu ja Kristi olid mõistagi kogu aeg näppupidi asja sees.
Novembris 2012 käisime Gloria veinikeldris jäädvustamas viskiga kokkusobivaid maiustusi ja Mona Lisa naeratust. Ausalt öeldes polnud mul tol hetkel suurt aimu, kuidas erinevaid valgusallikaid viisakas harmoonias tööle panna.
Kui pildistamise kuupäevi uskuda, siis vahepeal jäi meil asi üsna soiku. Uuesti kogusime end 2013. aasta märtsiks, et manada ettekujutus jõuluootusest.
Möödus veel pool aastat ja novembris 2013 pildistasime torte. Sel päeval nägi Ajakirjade Kirjastuse kokaraamatute projektijuht Lia Virkus meie tegemisi Instagramis ja tundis huvi, mis meil käsil on. Meil ei olnud ikka veel selget ettekujutust, mis sellest raamatust saab, kas läheme ise võiduka lõpuni või usaldame materjali mõne kirjastuse hooleks.
Pilti astub makroobjektiiv
Foto poolelt veel nii palju, et kui seni pildistasin valdavalt Nikkori 50mm F1.4ga (sekka mõni üksik kaader Sigma 28mm F1.8ga), siis nüüd ilmub arsenali Nikkor 105mm makroobjektiiv. Praktikas tähendab see seda, et asjadele saab minna lähemale ja taust ei pea enam alati olema pildistatavast objektist mitu korda laiem.
Selleks ajaks oli meil kõigil tööelu juba päris tormiliseks läinud. Aastal 2014 ei toimunud ühtegi raamatukokkusaamist. 2015. aasta alguses tegin koos Kertuga üht teist tööd. Muu hulgas tuli jutuks, et meil mõlemal oleks tarvis Tallinnas tegutsemiseks köögiga stuudiot. Märtsis 2015 saime kätte Nõudepeatuse võtmed. Kuna hakkasime igapäevaselt kohtuma, soojendasime üles ka magusaraamatu. Otsustasime, et kirjastajateks me ei hakka ning üsna pea oli kokkulepe Ajakirjade Kirjastusega sõlmitud. See aga tähendas, et viimaks olid meil ees reaalsed tähtajad.
Ega see meid väga ei morjendanud. Kõigil oli selleks ajaks rohkem kogemusi ja enesekindlust, samuti oli ühine töörütm hakanud välja kujunema. Hoolimata sellest, et augustis pidime materjali üle andma, ei olnud me juuni alguseks karvavõrdki edasi liikunud.
9. juunil 2015 hakkasime lõpuks tööle ja 30. juuliks oli ülejäänud 8 peatükki purgis. Mängleva kergusega lavastasime 30-kraadises kuumuses aastavahetust.
Rannapeo jaoks hõivasime Russalka taguse mereääre ja saime valmis nibin-nabin koos esimeste vihmapiiskadega.
Päästerõngakujulise pontšiku uputamisest sai kinnisidee. Suvi 2015.
Valentinipäev – pulmad – katsikud
Just siis, kui arvasid, et oled juba kõike näinud, oskasid Kertu ja Kristi jälle üllatada. Ja kui sa näed, kui palju teised eesmärgi nimel pingutavad, siis on parem juba ise ka tasemel olla.
Marie Antoinette’i teepidu
Iseäranis armas on mulle peatükk Suguvõsa kokkutulek, mille tarvis Kristi paariks päevaks minu koju sisse kolis ja kuuri alt kõik vana träna välja taris. Sain proovida koogikulleri rasket tööd, kui veel tahkumata šokolaadikoogiga Sossi mäest üles sõites oli mu ainus soov, et fooris põleks roheline tuli, sest vastasel juhul oleks sulašokolaad autoistme vahele voolanud.
Kogu ettevalmistuste aja ei sadanud vihma, aga siis, kui beseerulli õue tõime, hakkasid pilved kogunema. Tegime, mis suutsime, et enne vihma vajalik materjal kätte saada.
Üks viimaseid pildistamisi, kui ma taas kord arvasin, et olen juba kõike näinud, sain ma aru, et need naised ei ole ikka päris normaalsed – kõige paremas mõttes!
Seal oli sammalt, kümneid väikeseid värvilisi pudeleid, üleelusuurused mängukaardid, papptopsidest ja jõulutulukestest meisterdatud laternad, kleidid ja kübarad!
Rääkimata muinasjutulistest küpsetistest.
Vasakult: Kristi Jalakas, Kertu Lukas
Kertu Lukas on kondiiter ja sommeljee, keda tuntakse ka tema kaubamärgi Suhkruingel järgi. Oma esikraamatu jaoks, mis koondab nii lihtsamaid kui ka üsna keerulisi retsepte, on ta koos stilist Kristi Jalakase ja fotograaf Katrin Pressiga kokku pannud 14 maiustustelauda. Selle raamatu eesmärk on inspireerida magusate suupistete ja serveerimisnippidega. Alati ei pea kõike otsast lõpuni ise vaaritama, vahel annavad maiustustelauale erksust ja värvi hooajalised puuviljad ja marjad või värvilistes paberites kommikesed.
“Maiustustelauad on minu kirg,” ütleb Kertu Lukas. “Temaatiliselt dekoreeritud lauale sobitatud väikesed kutsuvad ampsud on nagu muinasjutt. Kelles küll ei ärkaks säärase laua ees seistes maias sisemine laps, kel nägu tahtmatult naerule tõmbub. Väikesed detailid ja pühendumus jäävad külalistele kauaks meelde.”
ISBN 9789949391530
ILMUMISAASTA 2015
KEEL eestikeelne
FORMAAT Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI 200 lk
MÕÕT 258x210x15 (mm)
KIRJASTUS AJAKIRJADE KIRJASTUS
