Kevade ootamise pilt

Tõepoolest, lausa poeetilisena võib kirjeldada õhustikku suurte päevalehtede koridorides alates nii kella kella poole kuuest õhtupoolikul.

Osakondade küljetoimetajad, ülikeskendunud ilme näol, suured A3 väljatrükid käes lipendamas, katavad kiirel sammul vahemaid ajakirjanike töölaudade ja küljendusosakonna vahel. Äsja avanesid ajakoridorid ning terve ajakirjandusorganisatsioon on müütilise majasuuruse eluka kombel ajanud seljaturvised puhevile ja seirab tähelepanelikult ümbruskonda. Elutähtsa ühteni trükikoja serveriga, mis miljardite bittide kujul paiskab trükipresside haardeulatusse homse lehe veel lõhkemata uudispommid ja kõik värskele vaatenurgale pretendeerivad arvamuslood, on jäänud loetud tunnid.

Hmm, parem oleks, kui nüüd midagi olulist, mida peaks homsesse lehte veel sisse suruma, ei juhtuks, veeretab õhtune vastutav uudistetoimetaja suure büroohoone rõdul või siseõue nurgas ninasõõrmetest sigaretisuitsu välja niristades protseduuripäraseid mõtteherneid ühest servast teise ja torkab siis kauna taskusse tagasi. Elukas on oma kullijalgadel võtnud kummargil-oleku, rubiinpunase helgiga laternate eest katuseräästa all värahtab hetkeks mööda jumal-teab-kust ilmunud suitsuvine. Taevas särab kuu.

Ajakoridorid on veel pool tunnikest avatud, tundub, et seekord sujub kõik kenasti. Nii, ja nüüd läks viimane külg ära. Kuuldava ohkega soputab elukas end väheke ja asetab oma müürid tuttavale kohale linnatänava ääres.

Õhtune uudistetoimetaja vajutab pähekulunud seinalülititele, toimetuse koridorid jäävad nibin-nabin valgustatuks, toimetuse kaardisüsteemiga välisuks prantsatab ta selja taga kinni. Treppidest alla maja välisukse poole lonkides mõtleb ta rahulolevalt: “ups, ma tegin seda jälle…” ja kõverdab huulile muige. Pisihaldjad ja teised väiketondid tulevad toimetuselaudade alt ja seinapragudest välja ning hakkavad sädistades päevamuljeid vahetama.