Kõige andekam olen ma kapikoristussöökide alal. Siin on köögiviljatükkidega kinoa ja kleepuv-vürtsikad kanafileeribad. Ise kühveldasin hoolega, aga ladyfinger-küpsistele ligi pääsenud mürsik proovis ja ütles, et kana on liiga hapu* või mis iganes.
* Hapu võib vabalt tähendada ka piprane, paha, “brrruuuh”, “ei-ole-isu” jne. Hapu ta igatahes ei ole, sest ühtegi haput asja pole talle lisatud, ütleb ema näppu viibutades.
Retsepti ei ole.
2 dl kuuma veega läbi uhutud kinoad panin 4 dl keevasse vette koos 1/2 kanapuljongi kuubikuga. Paki peal oli nii kirjas (ilma kuubikuta). Keetsin 15 minutit.
Kanafilee lõikasin peenikesteks ribadeks. Panin pannile seesamiõli, praadisin. Lisasin hakitud sibulat (umbes poole väikese jagu), hakitud küüslauguküüne. Seejärel piserdasin peale sojakastet, sekka läks ka (u 0,5 tl) sinepiseemneid, sama palju heledaid ja musti seesamiseemneid, mõned apteegitilliseemned jäid ka näppu – neid panin õige vähe. Kui tundus, et on küps, valasin üle magusa tšillikastmega, lasin sellel kenasti kanaribade külge nakkuda (nii 5 minutit) ja tõstsin kõrvale.
Selleks ajaks hakkas kinoa vesi otsa saama. Lõikasin tomati küljest ära tahkema osa – seemnetega südamiku viskasin minema. Lõikasin tomati väikesteks kuubikuteks. Hakkisin murulauku, enda portsule ka rohelist sibulat. Kui kinoa sai valmis, lisasin 1 sl võid, veidi soola ja segasin läbi. Umbes poolele sellest kogusest segasin sisse maitserohelise, tomati ja 2-3 sl konservmaisi. Teine pool jääb ootama mingi salati sisse panemist.
Köögiviljadega kinoa alla, kanatükid peale, kahvel sisse! Juhtumisi oli kaamera juba statiivil ja seetõttu said Sina ka teada, mis me lõunaks sõime. Või ei söönud. Kuidas keegi.
Selline oli meie kodu esmakordne tutvus kinoaga. Nagu meil tervislike asjadega kipub olema – mulle maitseb. Mis ülejäänud kaadrit puudutab, siis nagu Jänku Jussil on kombeks vale valiku korral öelda: “Proovi uuesti!”
Kinoa
Kinoa ehk Tšiili hanemalts on üheaastane taim, mida Lõuna-Ameerikas Boliivias, Tšiilis ja Peruu Andides on kasvatatud juba 5000 aastat. Kunagi oli kinoa Andides elavate rahvaste peatoiduks koos kartuli, tomati, ubade ja maisiga.
Tšiili hanemaltsa taim võib kasvada 1-3 m kõrguseks ja annab arvukalt väikseid seemneid (läbimõõduga 2 mm), mis välimuselt meenutavad hirsi- ja seesamiseemneid. Olenevalt sordist võib seemnete väliskest olla läbipaistev või roosa, oranž, punane, punakaslilla või must. Kinoa on karmidele ilmastikuoludele vastupidavam kui paljud teised teraviljad, talub kuiva ja liivast pinnast, külma, põuda ja mägist kasvukohta. Kuigi kinoad peetakse teraviljaks, kuulub see samasse perekonda peedi ja spinatiga. Kinoad müüakse enamasti tervisekaubana. Tavaliselt helekollast värvi (on ka punakaid) seemnetel on suured idud. Idu on kinoa kõige toiteväärtuslikum osa.
Kinoa on võrreldes enamiku teraviljadega valgurikkam. Oluline on selle valgu kõrge kvaliteet. Kinoas sisalduvad aminohapped on väärtuslikumad ja paremini tasakaalustatud. Kinoa sisaldab 5,2 g valku, 2,3 g rasvu, 27,6 g süsivesikuid ja annab 368 kcal 100 g kohta.
Kinoa seemneid tuleb enne keetmist pesta, kuni pesuvesi enam ei vahuta, lasta taheneda. Keetmine: 1 osa seemneid ja 2 osa vett. Kinoa pehmeneb keetmisel kiiresti, umbes 15 minutiga. Keedetud kinoa jääb teraline ega kleepu, tekstuurilt meenutab kaaviari ja maitselt sarapuupähklit.
Jahvatatud kinoad kasutatakse leibade ja teiste küpsetiste ning pastataigna valmistamisel. Gluteeni sisldavad kinoaseemned hästi vähe. Seega vajab kinoajahust küpsetist nisujahu lisamist. Kinoaseemeid saab idandada. Kinoa lehti süüakse nagu spinatit. Lõuna-Ameerikas tuntakse kinoast valmistatud alkohoolset jooki- chicha, mida pruugitakse meelsasti juba üle tuhande aasta.
Kinoa sobib kõikidesse retseptidesse riisi asendajana. Kinoast võib keeta putru, lisada suppidele, hautistele, pirukatele, kotlettidele.
Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Ilusam kui elu! Stiliseeritud fotolavastus, toidufoto, reklaamfoto, pulmad.
