Neil pävil ilmub Oma Maitse oktoobrinumber, mis on kaanest kaaneni kooke täis. Kaanepilti ja sisuviiteid võib ajakirja Facebooki lehel juba uudistada. Kaanele valiti minu tehtud ja pildistatud šokolaadi-toorjuustukook. Kahjuks mitte see pilt, mida ise oleksin seal meelsamini näinud, nii et on põhjust pikemalt kirjutada.
Ülal on siis näha värske ajakirja kaas ja põnevad teemad, millest juttu tehakse. Aga näidata tahtsin ma tegelikult hoopis teist pilti. Seda.
Vahel kohe on nii, et mõni pilt tundub endale eriti hea ja siis ei malda tagasihoidlik olla ja teistelt kiitust oodata, vaid tahaks kohe ise endale vastu rinda taguda ja ahvi kombel möirata, üles-alla hüplemisest rääkimata. Praegu on see hetk.
Too pilt sündis nii lihtsalt ja valutult. Lõpetasin ühe teise koogi pildistamist, kui oli juba hämar. Käesolev eksemplar oli just ahjust tulnud – soe ja lõhnav… Kõik oli veel eelnevast aktsioonist pilla-palla ja siis ma lihtsalt vaatasin talle otsa ja panin ta toolile, mis oli jalust ära lükatud. Kõik need värvid ja tekstuurid hakkasid omavahel mängima. Ka serveerimisriistad, mida ma juba mitme pildi juures normaalses valguses olin kasutanud, mõjusid hämaras hoopis teistena. Paari klõpsuga oli pilt tehtud ja hetk hiljem kadus viimanegi valgus.
Ma nägin oma kujutluses seda pilti juba kujundatuna ajakirjalettidel, kreemikates toonides pealkirja ja tekstidega – see oleks olnud nagu mõni välismaa ajakiri, mida ise olen imetlenud. Müstiline, minimalistlik, kiiksuga…
* * *
Valituks osutunud kaanefotoga alustasin uut päeva. Kook oli tahenenud ja tarvis vormist kätte saada. Kõik vead (praod ja ebatasasus), mis vormis ja hämaras mängisid meeleolule kaasa, tuli nüüd ära lappida. Vilunud koogivõluritel oleks kook ka ilma dekoreerimata kena välja näinud, aga mina olen siiski tavaline asjaarmastaja. Lühidalt – lõikasin koogi pealt tasaseks, sulatasin šokolaadi ja katsin ära, puistasin jõhvikad peale ja triibutasin sulatatud valge šokolaadiga. Pole lootusetuid olukordi, vaid vähe fantaasiat!
Kõik see leiutamine võttis mul tegelikult vastikult kaua aega. Külapoes oli ainult maasikatükkidega valget šokolaadi ja siis ma pidin seda peale sulatamist veel läbi sõela ajama, nagu veel küllalt rassimist ei oleks. Sellist ilusat valgust, nagu eelmisel õhtul juhtus olema, polnud loomulikult kusagilt võtta. Valmis ta siiski lõpuks sai, aga ta pole mu lemmik just kõigil nimetatud põhjustel.
Tuleb tunnistada, et ülimaitsev oli ta sellegipoolest ning oleks kuritegu mitte retsepti jagada. Algidee eest olen tänulik Kristelile.
Šokolaadi-toorjuustukook
20 cm vormi
170 g digestive küpsiseid
70 g võid
2 sl pruuni suhkrut
800 g toorjuustu
2,5 dl hapukoort
2 dl suhkrut
3 muna
2 tl vanillisuhkrut
2 tl suhkruta kakaopulbrit
150 g tumedat šokolaadi
Kaunistamiseks
150 g tumedat või piimašokolaadi või kuvertüüri
1 sl õli
70 g valget šokolaadi
peotäis jõhvikaid
1. Purusta küpsised ning sega sulatatud või ning suhkruga. Suru küpsisepuru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm koogivormi põhja.
2. Mikserda toasoe toorjuust suhkru ja vanillisuhkruga. Mikserda juurde hapukoor ning ükshaaval munad. Vala 2/3 toorjuustusegust küpsisepõhjale.
3. Sulata veevannil või mikrolaineahjus šokolaad. Järelejäänud segule mikserda juurde kakaopulber ja sulatatud šokolaad. Vala segu vormis olevale toorjuustu segule ning tõmba noa abil koogile siksakke, kuni tekib muster.
4. Küpseta 160 C juures 1h 20 minutit. Küpsemisaja lõppedes keera kuumus maha ning jäta kook ahju tahenema. Jahtunult aseta vormile peale toidukile või foolium ning hoia üleöö külmkapis.
5. Sulata kattešokolaad ja õli veevannil või mikrolaineahjus, lase veidi jahtuda ja määri spaatliga koogile. Kaunista jõhvikatega. Sulata ka valge šokolaad ja joonista pritskoti abil koogile triipe ja sikk-sakke. Hoia kooki serveerimiseni külmkapis.
3 comments
Jube tuttav tunne. Mul on ka tihti nii, et panen juba pildistamistavaari kokku, kui ühtäkki jääb miskit nii poolkogemata silma ja inspireerib. lihtsalt nii, et järgnev tund on jälle märkamatult kuhugile kadunud. :) See on hea tunne!
Aga mis puudutab seda esikaant, siis saan su etetkujutusest selle teise koogi osas väga hästi aru. Äge meeleolukas pilt on! Minu kogemus ütleb, et meie maal tehakse tööd rohkem sektsioonides, ehk et fotograafid ja kujundajad – kui palju nad ikka koostööd teevad? Tõenäoliselt on see seotud suure töökoormuse ja kõige muu sellisega, millega ei kaasne piisavalt vaba aega, et kõikidele lehekülgedele nii pühenduda, et kõik oleks häpid. Ja mitte ainult – et asi saaks ka äge! Mitte et see ajapiudis oleks õigustus, aga olen isegi sellele varem mõelnud.
Hei, Marju! Ma ei tahaks, et meie siseringi arutelu kuidagi Oma Maitsele varju heidaks. Usun, et räägin sinu eest ka, kui ütlen, et oleme mõlemad väga õnnelikud, kui mõni meie pilt kaanele satub ning isegi võimalus neid ajakirjas näha on ikkagi meie jaoks oluline väljund. Ses mõttes isegi kahetsen veidi oma emotsioonide väljaelamist.
Kaane valimine ei olnud seekord kindlasti ühe-kahe inimese kiirustades tehtud otsus. Mulle põhjendati seda sellega, et tegelikult oli minu pragunenud kook tehnilises mõttes praak. Kuna samas ajakirjanumbris antakse nõu, kuidas vältida juustukoogi pragunemist, siis nad puht professionaalselt ei saanud sellise veaga eksemplari kaanele panna. Olen sellise põhjendusega täiesti nõus. Ega muidu olekski ju hakkanud seda õnnetut pragulist üle glasuurima. Aga jah, puht esteetiliselt muidugi meeldib mulle see hetkelisest välgatusest sündinud pilt rohkem.
Täiesit arusaadav, Katrin. Minu kommentaar ei olnud suunatud kellegi konkreetse pihta. See, et n-ö tehniliselt praak OM kaanele ei saanud, on ju täiesti õigustatud. Lihtsalt tahtsin anda mõista, et mõistan su tundeid kõige üldisemas loomingulise inimese tööelu mõttes.
Pigem tahan ja tahtsingi öelda, et see teema on suurem ja palju üldisem. Seda ei saagi üks fotograaf, kujundaja, köögitoimetaja, projektijuht või peatoimetaja lahendada. Kõik on paratamatult seotud majandusliku poolega ja meie (mõtlen Eesti ühikonda) hetkeolukorraga võrreldes nt Rootsi või Soomega samas valdkonnas. Samas ei ole ma üldse pessimistlik, ma juba praegu näen muutusi, aga see kõik on suur meeskonnatöö ja selleks tuleb kindlasti ka ise kõvasti panustada! :)