Nädalavahetusel käisin vaatamas, kuidas tähistatakse Eesti toidu kuud Lõuna-Eesti toidukohtades. Laupäeval pressisin end sisse Ööbikuoru Villasse ja pühapäeval põikasin Mr Jakobisse.
ÖÖBIKUORU VILLA
Tuleb tunnistada, et Rõuges asuvasse Ööbikuoru Villasse sadasin tõepoolest sisse sama hästi kui etteteatamata. Mul jäi laupäeval Tartus üks pildistamine ära ja kuna niikuinii pidin õhtuks Võrumaale sõitma, lõin telefonis lahti Eesti Toidutee kaardi, panin näpu sinna, kuhu ei olnud ööbimiskohast liiga pikk maa ning näpu alla jäigi Ööbikuoru Villa. Helistasin ja küsisin, kas süüa saab. Kui selgus, et saab, avaldasin oma kõne tegelikud tagamaad. Peremees ei võtnud pikka mõtlemisaega ja vähem kui tunni aja pärast tuli juba uksele vastu.
Villa asub maalilises kohas kolme järve vahel ja Rõuge tundus läbi autoakna olevat üks tegus paik, sest poe ja postkontori juures elu kees. Süüa pakutakse ka vanas apteegimajas ning paari kilomeetri sees asub 7 majutuskohta.
Kasutasin võimalus ja lasin end kohe kööki juhatada, kus toimetas värske köögipealik Rait Zirp. See, et maakohas on köök sama professionaalne ja nõuetele vastav nagu pealinna restoranides, oli minusugusele muljekütile isegi väike pettumus. Mingist pettumusest aga ei olnud juttugi tooraine ega valmistusoskuse puhul.
Kui eelroad taldrikul, tegin pilti. Seda, et kohalikku kraami osatakse hinnata, näitas kohe taldrik Kolotsi talu chorizo ja kitsejuustuga. Olles mõnevõrra tuttav väikeste vorstimeistrite toodanguga, pälvis see kitselihavorst igal juhul heakskiidu. Teisena oli taldrikul õrnsoolakoha.
Järgmisel pildil soovin aga näidata hoopiski kohalike meeste valmistatud apelsininüansiga õunaveini, mille järele peab kahjuks Rõugesse sõitma, sest villitakse seda esialgu vaid oma tarbeks.
Kuni peakokk grilli kuumaks ajas, vaatasin veidi õues ringi. Rait erit kaamera poole vaadata ei tahtnud, aga ma tungivalt palusin.
Liha küpses pehme ja mahlane ning maitses koos värviliste lisanditega oivaliselt.
Kui kõht heast paremas punni söödud, tuli teha väike jalutuskäik Ööbikuorus.
MR JAKOB
Mr Jakob on golfiklubi restoran, aga mitte ainult golfimängijatele. Näiteks Kuutsemäelt on sinna ainult 4 km – talv tuleb, jätke meelde! Hoolimata maja avarusest ja modernsusest on Mr Jakobis hubane. Restorani puhul pole see mitte vähetähtis. Aknast avanev vaade on lummav. Pimedal ajal, mis varsti algab, on põhimõtteliselt ainult kaks varianti, kas suured aknad või kamin – Jakobis on mõlemad olemas.
Esmamulje on tähtis ja selle eest saab Jakob minult maksimumpunktid. Sügis oli end võluvalt ja loovalt söögisaali laiali laotanud. Väikest lisapingutust ei peeta paljuks ei ilu tegemisel ega selle eest hoolitsemisel.
Peale lühikest sissejuhatust võtab üks peremeestest, Jorma Riivald, golfiauto, et tutvustada parimaid vaateid.
Teel möödume grillimajast, kus on varjul korralik grill- ja BBQ-ahjude kollektsioon. Suuremate ürituste ajal on need kõik käigus. Jorma teatab uhkusega, et suur osa Mr Jakobi roogadest käib elavalt tulelt läbi. Mitte ainult lihad, vaid sageli ka lisandid. Kasutatakse ära ka jääkkuumust, nt suitsuahju all valmivad vahel lõkkekartulid nagu endisaegses talutares.
Kohalik ja mahe on hinnas. Selle hankimiseks tuleb vahel talunikuga kusagil teeristil kokku saada, sest logistika on mõlemi jaoks paras pähkel. Mõne aja pärast tuuakse lauda ka tõestusmaterjal: pikalt küpsetatud Nuustaku Notsu ribi tomati-seenesalati ja lõkkekartuli kreemiga. Ports on selline, et jagu saab sellest vaid peale pikka golfiringi.
“Me olemegi kahe käigu restoran,” ütleb Jorma. “Siin käivad aktiivsed inimesed, kes tahavad kõhu korralikult täis saada.”
Kohvi nautides ootan, et päike pildi tarvis madalamale vajuks. No ja muidugi mõtlen, et golf tundub selliseks ideaalseks pühapäevaks täitsa tore ajaviide.
Soovitan soojalt ka sul järgmisel nädalalõpul sõrm Eesti Toidutee kaardile susata!
