Täna testisin, mitu kaamerat ja objektiivi mahub fotokotti ja kus on inimvõimete piirid erineva tehnika kasutamisel. Viimatises küsimuses jään vastuse võlgu. Küll aga saad üksikasjalikult teada, mis ma täna sõin (ja mida ei söönud).
Viimase teema toon nalja pärast sisse, sest sageli küsitakse: “Kas sa saad kõiki neid asju maitsta ka, mida pildistad?” Arvatakse, et toidufotograafi amet pole muud kui üks restoranides logelemine, mille eest veel pealegi makstakse. See on täpselt sama palju tõsi kui et stjuardessid saavad palju reisida :)
Täna alustasin tõsist kohanemismaratoni: 35 restorani, igas pildistada 1 roog. Koos logistika, sisse- ja väljajuhatusega 1 h per restoran. Fotod ilmuvad septembris Eesti Toidu uuel veebilehel. Eeldasin, et töö ei saa kerge olema, kuid siiski alahindasin kohanemise momenti. Uus ümbrus, uus valgus, uus peakokk, kes on pannud välja oma maksimumi ühel taldrikul. Selle inimese käekiri, pingutus ja usaldus on sinu ees ning närtsib loetud minutitega. Sööja kogeb seda vaid hetke, naudib kõigi meeltega. Foto on poolik elamus, mis kestab.
Enamasti pildistan restoranide jaoks menüüsid, kus on keskmiselt 6-10 rooga. Algus on alati raske ja harva juhtub, et esimese roa pilt õnnestub kõige paremini. Ka ajakulu on esimese roa puhul kõige suurem – tehnika ülespanek, testimine, sobiva valguse leidmine või loomine, lauanõude omapära ja koka käekirjast arusaamine – kõik võtab aega. Räägi kokaga palju tahes, alati, kui toit lauda tuleb on see – “Ohhooo, ah selline!” – üllatus.
Vaade Swissoteli restoranist Horisont 1/160 s, F9, ISO 500
Täna siis alustasin oma 6-7-päevast maratoni Swissôteli restoranidest. Oli väga šikk ja peen, pakuti kohvi ja prantsuse aktsendiga komplimente. Aga taldrikud olid kandilised ja maast laeni akna varjutas äärmiselt maaliline pilvemassiiv, mis lasi paista napilt väga igavat lamedat valgust. Lisaks õnnestus mul esimest korda elus käega taldikult maha pühkida suurem osa sinna hoolikalt sätitud täppidest ja triipudest. Loomulikult prantslasest peakoka ja rohkearvulise kaaskonna silme all. Kõiges oli süüdi see paganama raske marmorplaat, millel nad toitu serveerisid. Kas ma juba ütlesin, et vihkan kandilisi taldrikuid!? Eriti musti. Eriti valgel laudlinal. Kompositsiooniline õudusunenägu.
Et inimesed on alati hästi toredad, kellega töö mind kokku viib, siis tahaks ju neile teha paremaid pilte, kui nad oodata oskavad. Selg on märg. “Kas sa hiljaks jääma ei hakka?” küsitakse.
“Hakkan.” Aga ei saa minna, enne kui töö on tehtud, süda on rahul. Kohv on jõudnud jahtuda, ilma et oleksin lonksugi võtnud. Kaamerat kotti pakkides rüüpan kolm suurt sõõmu.
Autot ei ole maja eest teisaldatud. Vedas.
Ah et mis taldrikul oli? Boeuf tartare kukeseentega (see, mis ümber lendas) ning koha spargli ja tsitrusega. Kordagi ei tulnud mõtet, et nüüd võiks sööma hakata.
Kõva 20 minutit kokkulepitust hiljem jõuan restorani Masha. Taldrikul on veisefilee ja põldmarjakaste. Peaaegu alati on mõni roog selline, mis tahab ülevalt alla pilti. Kuna taldrikut reeglina põrandale ei panda, tuleb võtta varbad paljaks ja ronida toolile (või lauale). Nii et toidufotograafi sokid peavad alati olema puhtad.
Jeppii! Tänaseks on toidud tehtud, aeg eneseületuseks. Haaran kotist Olympuse, sest suur klaasuksega kapp lausa karjub selfi järele. Ärge küsige, miks fookus on taga kapi peal. Äkki ma olen häbelik.
1/80 s, F2.8, ISO 500
Masha. 1/80 s, F 2.8, ISO 500
Istun autosse, et sõita Kaberneeme peret pildistama. Kell on 16:30, hilinemine 20 min. Nüüd võiks küll lõunat süüa. Peatuspaik Peterburi mnt Statoil: burger ja cappuccino. Neljarealiselt maha keerates lendab paber kõrvalistme jalamatile. Kui pererahvas terrassil istudes kohvi pakub, tuleb meelde, et bensuka topsist pole veel lonksugi võtnud. “Raiskamine mulle ei meeldi,” seletan kohmetult ja tatsan autosse oma papptopsiku järele.
Nüüd on põhjust juttu teha kolmandast kaamerast, mis mul igaks juhuks kotis oli. Hommikul pakkides selgus, et põhikere D810 kolmest akust on poolteist järel. Nägin ette, et laadimiseks päeva sees enam aega ei jää. Niisiis tundus mõistlik võtta kaasa teine kere koos laetud akudega. (Nikoni erinevad mudelid kasutavad paraku erinevaid akusid (ja mälukaarte), pagan.)
Kaberneeme läänerannikul naudime 5-liikmelise perega poolteist tundi suurt suve ja harvaesinevat tuulevaikust. (Mõnda pilti ehk näeb tulevikus.) Ilm on fantastiline ja kuidagi ei saa OKO teeotsast mööda sõita. Pealegi, lubasin ju eelmises postituses testida Olympust ka toidu peal.
1/320 s, F2.8, ISO 500
Tomatisupp. 1/125 s, F2.8, ISO 500
Umbes sel hetkel hakkasin aru saama, et see kaamera ja obje kombo võiks täitsa sobida toidublogijale. Ta on nagu telefon, millel on (suum)objektiiv – piisavalt väike, et olla diskreetne, kuid suuremate võimalustega (teravussügavus) kui telefon. Ma üldiselt ei võta restoranis peegelkaamerat välja, kui tööd ei tee.
OKO road on üks vaimustavam kui teine. Nauding algab nõudest ja serveerimisest ning maitsed on nii puhtad ja välja timmitud. Külm tomatisupp ei ole kindlasti roog, mida igal pool tellida julgeksin. Oht mingit imelikku tomatimahla või -püreed saada on liialt suur.
1/125 s, F2.8, ISO 500
Tursamaksa Oreo, kurk ja kalamari. 1/125 s, F2.8, ISO 500
Pildikvaliteedile küll midagi ette heita ei saa. (3:2 suhtega pilt on 14 megapikslit; 4:3 formaadis 16,1.) Pööratavasse ekraani võib lausa armuda, sest see võimaldab näiteks ülevalt alla pildi jaoks tõsta vaid kaamerat, selmet kogu kehaga laua kohale kummarduda. Samuti saab sellega hästi igasuguseid selfisid teha.
Aitäh, kõht täis! 1/80 s, F2.8, ISO 500
Olen täiesti värvide, vormide, tekstuuride ja maitsete lummuses! Kuidas saab olla nii, et vaatad esiteks lilli laual ja siis näed samasugust sügavpunast nii kalaroas kui desserdis, pastelseid rohekaid toone aga nii taldriku sees kui peal. Aktsendiks veel särav türkiis. Pikk päev on saanud väärika lõppakordi! Kodutee.
Autosse istudes olin nii muljetest punnis, et hakkasin kohe mõtlema, kuidas saaks neid võimalikult kiirest jagada. Olympus oskab õnneks suhelda nutitelefoniga. Tõmbasin sõidu pealt telefoni vastava äpi. Seadistamiseks oli veidi kaht kätt vaja, niisiis avastasin end toredas Upsi bussipeatuses. Sain oma mõtestatud maastikupildi ära teha ilusa kuldse valgusega. Mõned selfid, mis kohe Instasse ja Facebooki läksid, samuti. Lõpetuseks ilusa violetse lens flare’i kah. Oli ilus päev kolme kaamera, viie objektiivi ja iPhone’iga. Võib öelda, et tehnikat oli kaasas täitsa parasjagu. Midagi ikka lõpuks sõin ka.
Olympus vastas igati kaasaja vajadustele ja ei lisanud kotile märgatavat kaalu. Usaldaksin talle isegi tasulisi töid, nt reisifotod. Enne ostmist muidugi näpiks veel teiste tootjate analooge. Kiidetakse Fuji’t, Leicast rääkimata. Objektiiv peaks aga kindlasti olema kaamera vääriline. Enda puhul sain veel kinnitust, et selle objektiivi ava võib rahulikult 2.8 peale kinni teipida :) Kaasas olnud 75mm F1.8 on ikka veel testimata.
1/1250 s, F2.8, ISO 200
1/320 s, F2.8, ISO 200
