Juba reisi planeerides sai selgeks, et Malaisiasse oleks vaja lisakõht kaasa võtta, umbes nagu järelveetav ratastel kohver. Maitsmissõltlase jaoks on see maa piiritu tööpõld, liiatigi kui pole varem Aasiasse sattunud.
(Ilmunud 2009 juuni “Oma maitses”)
Reisikirjanduse põhjal ongi Malaisia heaks sissejuhatuseks Aasia kultuuri(desse), kuna põhiosa rahvastikust moodustavad kolm suurt etnilistest gruppi: malaid, hiinlased ja hindud. Igal rahvusel on omad toidutavad ning lisaks veel need, mis tekkinud traditsioonide põimumisel. Minu kümnepäevane seljakotireis mandri-Malaisias ei olnud nende toidukultuuride tundmaõppimiseks kindlasti piisav, mistõttu piirdun vaid sellega, mis rännakul silma hakkas.
Meie lend maandus Singapuris. Pahvakas niisket palavust, mis lennujaamast väljudes näkku hoovas, kuulutas reisi alanuks. Esimesed päevad olime otsustanud veeta paradiislikul Tiomani saarel, et alustuseks lihtsalt puhata, kliima ja ajavahega kohaneda. Malaisia idarannikul asuvale saarele viis mootorpaat väikelinnast Mersingist järgmise päeva hommikul. Esimest ööd Malaisias jääb meenutama kogu reisi odavaim öömaja – 35 ringitit (1 ringit = 3,3 krooni) spartaliku kolme inimese toa eest, mis nägi esmapilgul hirmsam välja kui tegelikult oli. Hommikusöögiks oli sadamakai ääres asuvast putkast ostetud hamburger, millele lisas kohalikku nüanssi törts magusat tšillikastet.
Tiomani saar ja Paya Beach Resort, millele olime internetist silma peale visanud, täitis kõik ootused kuhjaga. Toidukultuuri tundmaõppimiseks pole kuurort just parim koht, kuid alustuseks on üsna meeldiv, kui menüüd on inglise keeles ja piltidega – nagu aasia köögi kukeaabits. Esimestel päevadel koostasime reisikirjanduse abiga spikri, kuhu panime kirja meile huvi pakkuvate toitude nimed kohalikus keeles ja lühikese eestikeelse kirjelduse. Reisi lõpuks sai suurem osa ridu läbi kriipsutatud.
Mereelu korallide vahel ja taldrikul
Meie seltskonna nutikaim liige alustas maitsenaudinguid kuurordi menüü kalleimast otsast – 300-grammise homaariga küüslaugu–tšillikastmes (135 krooni), ülejäänud jäid sellest reisi lõpuni unistama. Ühel õhtul testisime grillimeistri sortimenti ja sattusime silmitsi päris huvitava olendiga, keda olime meres snorgeldades eemalt vaadelnud. Valisime menüüst raikala, mis nagu kord ja kohus banaanilehtedesse mässitult küpsetati ja seejärel lauale toodi. Kui kala iseenesest on pisut kummalise väljanägemisega, lapik nagu lest ja hamba all tundus pisut kummine, siis hoopis veider oli hõng, mis palmilehtede vahelt hoovas. Hais oleks selle kohta õigem öelda ja seda arvamust jagasid ka ümberkaudsetes laudades istujad. Päeval mööda rannaäärt ühest kohalikust majapidamisest mööda jalutades tungis see sama roiskuvate kalarapete lõhn sõõrmetesse ning toiduvalmistamisega ei oleks seda tol hetkel küll osanud seostada. Kala oli kaetud pruuni plögaga, milles hakkas silma ohtralt tšilliseemneid. Hakkasime ettevaatlikult degusteerima ja nagu paljude delikatesside puhul, osutus aroom maitsest pelutavamaks. Maitses arvasime ära tundvat mingi merelise päritoluga massi ja kõvasti tšillit. Nagu tagantjärele uurides selgus, jõudsime tõele just nii lähedale, et see veel söögiisule pärssivalt ei mõjunud. Suure tõenäosusega oli kasutatud segu belacan – malai ja indoneesia köögis levinud kaste, mis koosneb krevetipastast ja tšillipiprast. Tähelepanu väärib seejuures nüanss, et tillukestest krevetilistest hõõrutud pastal lastakse enne kuumtöötlust paar kuud maa sisse maetult fermenteeruda.
Puhkajatele orienteeritud maksuvaba väikesaare suurimad plussid hakkasid ilmnema sellest kaugenedes, väljendudes lisaks sisemaa põrgupalavusele ka homaari ja alkohoolsete jookide hinna kallinemises ning viimase kasinas sortimendis.
Alkohol ja sealiha – patuga pooleks
Mis puutub alkoholi, siis siin pole midagi imestada – põhiosa rahvast on islamiusku ja teadupärast alkoholi ei tarvita. Alkohoolsete jookide ja sealiha sisaldavate toodete jaoks on suurtes toidupoodides eraldatud üks „patune“ nurgake. Kanget alkoholi müüvaid asutusi väiksemates linnades naljalt ei kohta. Suuremates kohtades on turistidele mõeldud baarid, kuhu kohalikul pole asja. Pisemate poodide ja toidukohtade sortiment sõltub omanikust – kui seda peab moslem (malaid ja osa indialasi), siis sealiha ja kraadiga jooke ei pakuta, kui hiinlane, siis saab tellida sealiha ja juua õlut. Kui indialane on usutunnistuselt hindu, siis ei poolda ta jällegi veiseliha söömist. Kuid ega tegelikult need puuduvad komponendid silma ei hakka – toiduvalik on lihtsalt niivõrd suur. Paaris söögikohas üritasime ka muu alkoholi järele pärida, aga ühegi teenindaja inglise keele oskus selle tasemeni ei küündinud. Tegelikult kogeb igaüks varem või hiljem oma nahal, et euroopaliku joogikultuuriga ei ole troopikas midagi peale hakata. Selle kliimavöötme maiuspalad on erinevatest puuviljadest pressitud värsked mahlad. Kuigi ühes või teises allikas manitseti, et jääkuubikust võib kõhutõve saada, läks meil see enamasti meelest ja õnneks kahetsema ei pidanud.
Pärast puhkust Tiomanil kulus päev ja tükk teistki, et jõuda Taman Negarasse ehk turistiinfos üles kiidetud rahvusparki, kus asub puulatvade kohal kõlkuv rippsild ja palju-palju džunglit. Sinnasõiduks sai kasutatud tervet joru erinevaid transpordivahendeid. Kõigepealt bussi, mis meenutas kangesti nõukaaegset LAZi – kõik uksed ja aknad olid sõidu ajal lahti ja juhiistme ümbrus popstaaride luitunud plakatitega tapetseeritud, puudus vaid vimpel kirjaga „Rahvaste spartakiaad 76“. Mingi kahtlase vangerduse tulemusena sai pool päeva veedetud linnakeses, kuhu õhtumaa inimesed naljalt ei eksi. Sellest andis tunnistus kohalike kõrgendatud huvi meie vastu. Tunni aja jooksul, mil me edasisõiduks raudteejaama perroonil rongi ootasime, tuli meid kättpidi tervitama kolm meest. Väikesed plikad samal ajal piilusid pidevalt üle õla ja kihistasid naerda. Rohkem ei kannatanud me staarielu välja ja põgenesime rongi saabumiseni linna vahele. Pruukis meil aga nõutu näoga seisma jääda, kui keegi juurde astus ja abi pakkus. Kuuldused malaislaste sõbralikkusest ja abivalmidusest ei ole liialdatud, ent samas jääb kõik viisakuse piiridesse ega muutu häirivalt pealetükkivaks.
Rong viis meid rahvuspargi eelposti Jerantuti, kust olime otsustanud paadiga mööda jõge pargi külastuskeskusesse liikuda. Rahvuspargi meeldejäävaimaks sündmuseks oli ekskursioon džunglisse Orang Asli nime kandvate pärismaalaste juurde, kes elatuvad peamiselt sellest, mis džunglist leiavad ja kätte saavad. Nende kulinaarseid tavasid kahjuks tundma õppida ei jõudnud, kuid soovijad võisid proovida puhkpüssist märki laskmist ning puupulga ja niine abil tule süütamist. Vaatamata skepsisele igasuguse pärismaaluse turistidele eksponeerimise suhtes, jättis nähtu üpris usutava mulje. 
Siis aga hakkas sadama ehtsat troopilist paduvihma ja äikest, mis nullis kohaliku elektrisüsteemi, sellega seotud mugavused ning ühtlasi ka meie plaanid edasiseks džungliretkeks. Põgeneda õnnestus veel enne pimeduse saabumist, et mitte aega kaotada, sedapuhku maad mööda ja otse Kuala Lumpurisse. Kella kahe paiku öösel astusime välja taksost, mis meid mõistliku raha eest otse Hiinalinna hotelli ette ära viskas. Meie pilkudele avanes inimtühi ja lausa kunstipäraselt prahiga kaetud Petaling Street. Tänav, mis muul ajal kihab kaupmeestest ja turistidest nagu sipelgapesa.
Hommik tegi kõhud tühjaks. Oma toiduspikrit uudistades jäi pilk peale nimetustele murtabak ja roti kanai, mõlemad kuuluvad Malaisia hindude menüüsse, on pannkoogilaadsed ja mõnede allikate väitel lausa samast tainast. “Mutabbaq” tähendab araabia keeles “volditud” ja murtabak meenutabki neljakandiliseks volditud täidisega kreppi. Täidiseks on enamasti hakitud lambaliha, muna, sibul ja küüslauk ning juurde pakutakse karrikastet.
“Roti” tähendab enamikes Põhja-India keeltes “leib” ja “kanai” malai keeles “(tainast) sõtkuma”. Roti kanai on õhuke ümmargune valge leib, seest pehme ja õhuline ning pealt krõbe. Traditsiooniliselt süüakse seda dhali või läätsekarriga. Kuna mõlemaid saab süüa sõrmede vahelt, on tegu populaarse kiirtoiduga.
Mis puutub näppudega söömisse, siis malaid ja hindud traditsiooniliselt nii söövadki. Mudivad riisi kastmega kokku ja pistavad pudistamata ja pläkerdamata viisakalt suhu. Tundub siiski, et muu maailma lauakombed tungivad jõuliselt peale, sest üheski toidukohas, kus me käisime, ei olnud söögiriistu vaja eraldi küsida. Ei sundinud ka hiinlased lääne inimesi iga hinna eest pulkadega sööma.
Meie toidupeatuste iseloomu võtab tagantjärele hästi kokku see, et terve reisi jooksul ei söönud me vist kordagi ei portselan- ega savitaldrikult, neid asendasid plastmassist taldrikud, kausikesed, söögipulgad ning plekist vaagnad. Plasttaldrikud olid eemalt vaadates täitsa nagu “päris”, ainult et kõvasti kergemad, no ja muidugi purunemiskindlamad. Mulle tundub, et asi polegi mitte niivõrd selles, et me ei otsinud fine diningut, vaid et kohalikud inimesed oskavad head toitu hinnata ka ilma visuaalsete efektideta.
Lauake kata end
Roti-jahil astusime ühte india toidukohta sisse, kus meie pärimise peale lubati mida iganes. Kuna olime ilma hommikusöögita juba tükk aega ringi trampinud, nagu reisidel ikka juhtub, ja just hakkas vihma sadama, siis olimegi täitsa valmis sööma mida iganes. See oli lihtne söökla tüüpi asutus, kus võisid ise endale portsu taldrikule tõsta. Meie abitust märgates tõttas ligi energiline tõmmu meesterahvas ja hakkas kogu menüüd lahti seletama. Mingis meeltesegaduses sai pillatud lausejupp, „…mida te ise soovitate,“ ja siis alles läks õige tants lahti. Vaevu jõudsime oma riisi ja kanakarri taldrikutega lauani, kui sinna hakkas tekkima kausikesi erinevate eelroogade, salatite, suppide ja kastmetega, leibadest rääkimata. Kui tundus, et kolme inimese isu lauatäiest enam üle ei käi, peatasime elava žestikuleerimisega kausikeste juurdevoolu. Kui ägisedes laua tagant tõusime, ulatati meile arve – 16 ringitit ehk vaid umbes 50 krooni. Kolme peale! Rotit me seekord ei saanudki, küll aga võis india köögi mõneks ajaks rahule jätta.
Imetlesime koloniaalarhitektuuri, katsusime kangaid Little India linnaosas, sõitsime linnast välja Batu koobastemplit vaatama ning tagasi jõudes säras Kuala Lumpuri kuulus Petronase kaksiktorn 
musta taeva taustal nagu piltpostkaardil.
Et rännumehe aeg on kallis ja suurlinn õieti üsna väsitav, suundume juba enne uue päeva algust avastama Cameroni mägismaad, mis on kuulus oma teeistanduste ja brittide luksusvillade poolest. Cameroni mägismaa asub 1500 meetri kõrgusel üle merepinna ning temperatuur püsib seal pidevalt 20 kraadi ümber. Soodne kliima ja viljakas maa teevad sellest taimekasvatuseks ideaalse paiga. Kohalikud näitavad uhkusega oma maasika- ja salatitaimede kasvuhooneid, milles eurooplase jaoks ei ole midagi erilist. Ometi näib kõik alates maasikamoosist kuni maasikamustriga vihmavarjuni hästi kaubaks minevat. Vesiseid ja maailmatasemel hinnaga kasvuhoonemaasikaid võib ju süüa, kuid kindlasti tasub seal proovida kohalikku grillitud maisitõlvikut. Ükski mais, mis Eestisse jõuab, ei maitse nii magus.
Mäenõlvadel rohelise velvetina voogavad teeistandused on põhjus, miks Cameroni mägismaale tasub minna. Vaated, mis avanevad mööda mägede vahel keerutavat teed sõites, on lihtsalt muinasjutulised. Mõned istandused on kohandatud ka turistide vastuvõtmiseks ning mõistagi on oht, et teegurmaan end tundideks suveniire valides ülikaunilt kujundatud karbikeste ja teeserviiside vahele unustab.
Mägismaal ära käinud, otsustasime hakata uuesti puhkama, sest see, millest ma ei kirjuta, oli tegelikult üsna kurnav. Olgu vaid öeldud, et suurem osa ärkvel oldud ajast kulus tegelikult koos seljakotiga ühistranspordi abil ühest kohast teise liikumiseks. Ja kui on üks asi, mida ma järgmine kord teisiti teeks, siis väldiksin iga hinna eest busse, mis sõidavad 200 kilomeetrit kuus tundi. Samas, asja positiivne külg oli see, et kuna igas suuremas külas oli 10-minutine peatus, sai käia bussijaamast igasugu põskepistetavat ostmas: värskeid tükeldatud puuvilju, friteeritud banaane tainas, karrilihaga pirukaid, jäätist, mahlasid, jääteed jne.
Puhkamiseks valisime läänerannikul asuva Pangkori saare, sõitsime praamiga kohale, rentisime rannamajakese ja pärast esimest suplust tuli inimese tunne tagasi. Saarele jõudes oli lõunasöögiaeg ja pikemalt mõtlemata istusime maha sinna, kus kohalikud juba sõid. Meie rõõmuks õnnestus toiduspikrist taas üks rida maha tõmmata. Hainanese chicken rice e Hainani kana riisiga on oma nime saanud Hiina samanimelise provintsi järgi. See on väga populaarne ja odav igapäevatoit, mida soovitan süüa nendel, kes eksootilisi ja vürtsiseid roogasid ei armasta. Kui aus olla, siis pärast nädalat teravate maitsetega eksperimenteerimist võib selline seisund igaühel tekkida.
Kana keedetakse tervena väheste maitseainetega pehmeks, seejärel kastetakse viieks minutiks jäävette, mis lõpetab valmimise ja tõmbab kananaha pingule. Seejärel kana nõrutatakse, määritakse seesamiõliga, lastakse jahtuda toatemperatuurini ning lõigatakse suupärasteks tükkideks. Riisi keetmisel kasutatakse üle jäänud kanapuljongit ja seda pakutakse väikesest kausist ka toidu kõrvale. Roa juurde kuulub ka tilluke kausike tšillikastet, mis vürtsisõbra jaoks alles annab toidule maitse, kuid on rangelt vabatahtlik. Ja see ei ole mingi tuim ja sinakas sööklakana, mis sest, et keedetud. Ausõna. Kuigi klassikalise retsepti järgi on kana vaid keedetud, pakutakse laialdaselt ka krõbeda nahaga varianti ning ka pardist valmistatud rooga.
Müütilised nyonyad
Reisi viimaseks sihtpunktiks, enne Singapuri lennule suundumist, oleme jätnud kuulsa sadamalinna Melaka, mis näinud nii Portugali, Hollandi kui Briti valitsejaid. See on oma jälje jätnud ka linnapilti, mistõttu kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Malaisia kolme põhirahvuse köökide kõrval tuuakse esile ka nyonya kööki, mis pidada olema eriti hõrk. Baba-Nyonya või Peranakan’i nime kannavad 18. sajandi lõpul osadele Malaisia aladele ja Singapuri emigreerunud (peamiselt) hiinlaste järeltulijad, kes on omaks võtnud Malaisia tavad. Nyonya köögis annavad hiina põhitoorainele maitsenüansi Kagu-Aasia vürtsid.
