Kallista halli

Hall on. Nii ängistavalt hall, et ongi kaks võimalust, kas üritada selle vastu võidelda või see omaks võtta. Läksin toast välja kindla sihiga otsida hallimast hallimat – teha ilma värvita pilte. Kondasin koos oma halli kassiga kõige kõledamal tühermaal ja kõige tolmusemates nurkades. Aga värvid olid kohal. Oleksin võinud need hiljem arvutis maha nühkida, kuid kahju hakkas. Las olla, nagu on. Juba hakkas parem.