Kes seda enam mäletab, millal see maha pandi, et oleks silmal ilus vaadata ja käel kerge kimpudesse sulgjaid oksi noppida. Minu aknaalust lillepeenart ehib see teist aastat, kuid tänavu võtsime pere keskel vastu otsuse, need varred ära süüa, enne kui nende ilu nautida õnnestub. Maitse asi. Või on asi hoopis maitses – mine võta kinni :) Pildilolev isend maitses soolvees blanšeeritult täitsa nagu päris. Ootan põnevusega uusi võrseid.
Edasine plaan on juurt jagada ja teha endale järgmisteks aastateks veel rohkem sparglit ning kolida see lillepeenrast sobivamasse maasektorisse. Allpool veidi aiatarkust kasutatud kirjandusest.
Spargel (Asparagus officinalis) on juba iidsetest aegadest tuntud juurvili, mida hakati Põhjamaades kasutama juba 17.–18. sajandil. Spargel valmib mais, st ajal, kui aiast ei saa veel muud värsket söögipoolist. Sparglit on kahte sorti – valge ja roheline. Valge spargel tuleb koristada enne, kui võrse latv tõuseb mullast välja. Valge spargli koristamine on töömahukas ning selle toitaineväärtus ei ole sama hea kui rohelisel sparglil, mistõttu on mõttekam kasvatada rohelisi sparglit.
Spargel hakkab saaki andma alles mitme aasta pärast. Taime võib külvata seemnest või istutada peenrale istikud. Istiku kasvatamine enne peenrale istutamist kestab kaks aastat. Taimed istutatakse vakku, mille põhja on pandud huumuserikast komposti. Taimed istutatakse u 40 cm vahedega vähemalt 15 cm sügavusse vao põhja. Istutamisaasta sügisel täidetakse vagu mullaga. Mida sügavamale spargel istutatakse, seda paremini talub ta talvekülma. Istutamise ajal tuleb taimi korralikult kasta ja istutussuvel tuleb jälgida, et neil oleks piisavalt niiskust.
