Kevadkülv

Kõik varud on ära söödud, paastun ja külvan seemneid, et suve teisest poolest alates oleks, millest süüa teha. Päris veenev põhjendus, miks ma ammu midagi kirjutanud ei ole. Tõest on see muidugi kaugel, aga tõde ongi sageli igav ja proosaline.

29.03 algas minu seemnete idandamise projekti I etapp. Paar päeva varem tegin treti aiaärisse ja see oli vahelduseks tuisule ja hangedele tõeliselt teraapiline kogemus, mida soojalt kõigile soovitan. Selleks, et näpp mulda pista, pole isegi vaja, et lumi oleks ära sulanud. Eeltööks olin sirvinud kodus leiduvaid aiaraamatuid ja otsustanud, et sel aastal tulevad meie aeda peenrad.

Kasvatatava sortimendi välja sõelumine ei olnud keeruline. Lapsepõlvest on ju meeles nn mõttetud köögiviljad, millega oli jubedalt jamamist, mis end kunagi ära ei tasunud. Näiteks kurgid. Mitu kuud olid kõik aknalauad mingeid plasttopse või mis veel hullem, poolikuid piimapakke täis. Neid viimaseid meil vist ei olnud, küll aga tuttavatel vanamuttidel. Siis oli vaja ehitada lava või olemasolevat lappida või mingeid totakaid traadist kaari maa sisse suruda ja kilega katta. Sõltuvalt ilmast oli pidevalt tarvis seda kilet üles ja alla kerida. Kastmisest ma parem ei räägi. Ja kui see taim mingid pulgad külge kasvatas, oli vaja neid iga jumala päev okkaliste lehtede alt otsida. Kui õigel ajal jaole ei saanud, paisusid need mittesöödavaks, aga harva raatsiti midagi kompostiks jätta. Edasi mädanesid need rõdul või külmkapis. Osa jõudis ka purki, kus suur osa neist edasi mädanes. Mul pole midagi peenrast nopitud värske kurgi vastu, aga kasvatamise jätan meelsamini proffidele.

Suht sarnane lugu on tomatiga. Samuti kergekujuline lapsepõlvetrauma. Kasvuhoone poolt ja vastu on meil hetkel veel kaalumisel. “Päris” tomati maitse on väärt mõningast eneseohverdust. Maasikad on ka kahtlane kraam – muudkui kraabi ja lõika võsusid, võrguta ja haruta linnulaipasid võrgust välja. Paar aastat kasvab midagi külge, aga siis on juhtunud vale sort ja juba ongi taimed vanad ja kannavad vaid mingeid krimpsus junne, millest konnad ja teod punasema poole ära nätsutavad.

Minu suguvõsa saadab veel ka rediseneedus, mis tähendab, et kõigest hoolimata lähevad need enne kibedaks, kui suureks kasvavad. Selle vastu võitlemiseks teen argliku katse ja topin seemned kuhugi potti, mille jätan endale nii tee peale ette, et kui siis ka ei ole mahti vett läigatada, pole midagi parata ning tuleb redistega lõpparve teha.

Paadunud naiivikuna meeldib mulle iseäranis kasvatada neid taimi, mida ma kunagi varem kasvatanud ei ole. Nende puhul on hea see, et kui midagi välja ei tule, saab öelda: “esimene vasikas läheb ikka aia taha”. Kui peaks õnnestuma mingi saak saada, on õndsus seda suurem. Seemnest taimede kasvatamiseks andis tõuke kärsitus. Tahaks juba nüüd midagi teha, enne kui õues kraapima saab hakata. Mingit praktilist kaalutlust ei olegi. Vabalt võib ka juhtuda, et taimed saavad enne suureks, kui maapind istutuskõlblikuks. Sel aastal ei tea enam üldse, mis aastaaeg parasjagu on.

Niisiis, esimesse külvikasti e minikasvuhoonesse sai külvatud: porrut, pastinaaki, juursellerit, apteegitilli, Rooma salatit, aed-piparrohtu ja esimene sats kress-salatit kohe tarvitamiseks. Aknalauale pottidesse läksid lisaks olemasolevale tüümianile ja petersellile ka koriander, majoraan ja basiilik. Kress-salat peaks juba mõne päevaga nina mullast välja pistma, nii et kastmine ja temperatuuri jälgimine pole ainus põhjus külvi uudistamas käia.