Võtsin nädalaks aja maha ja tõepoolest ei teinud ühtegi toidupilti. Isegi ei mõelnud kordagi blogimise peale ja see oli paganama värskendav! Tõsi paar korda käis ikka mõte peast läbi, et peaks taldrikul olevat pildistama, aga õnneks ei olnud fotokat käepärast. Selle asemel tegin hoopis süüa neljale suurele ja ühele väikesele mehele – selline juhtus olema meie reisiseltskond, kõik puha püksikandjad.
Zillertali suusakuurort Austria Alpides võttis meid vastu lumesaju ja libeda teega, nii et paari autot nägime ka kraavis ja oli tükk tegemist, et mäkke oma majakese juurde jõuda. Sadu jätkus ka järgmisel päeval ning suusatajad-laudurid pidid pingutama, et ninaotsast kaugemale näha. See-eest milline pehme ja kohev lumi!
Esimesel päeval olin koduperenaiseks ja keerasin kokku nii nigela bolognese, et ise oleks ka tahtnud ketšupit lisada. Juhtus see paljude pahade asjade koostoimel: ürdid ja õli ei olnud veel poest tulnud, kui üüratu kogus pennesid juba valmis sai. Olin makaronide kogust kõvasti üle hinnanud – tavaliselt ei ole 5 meest toita, eks – ja need sunnikud, mingi 7-liitrine potitäis, mitte ei jahtunud pärast nõrutamist, vaid järelvalmisid omaenda kuumuses. Al dente my a**! Nii palju söögist.
Päeval käisin väikese mägilasega jalutamas ja lumememme tegemas.
Järgmisel päeval sain juba ise mäge nühkida ja eriti isuäratavaid rajakõrvaseid värske lumega servasid nillida. Päris off-piste-sse ikka ei julgenud, sest korra pikali kukkudes on ikka kõvasti tegemist uuesti jalule saamisega – hanged on põhjatud!
Ühel päikeselisel päeval otsustasin, maksku, mis maksab, (peegel)kaamera mäkke kaasa võtta. Lühidalt öeldes maksis see ühe sõidupäeva, sest nii jänes püksis pole veel kunagi olnud. Nii õnnestuski mul tõusta ühte juhuslikku vahejaama, seal veidi ringi jalutada, teha u 20 klõpsu ja siis värisevate jalgadega ja peamiselt (lumelaua) tagumise kandi peal alla suusalaenutusse lohiseda. Seal pistsin koti kappi luku taha, aga päeva see ei päästnud. Oleksin ma rummikakao varem avastanud, oleks ehk aidanud :)
Pastacas, Öötähtedena (Snatsit Some Si Si, 2008)
Lõunaks tarbis meie mehine seltskond nõlvapubis valdavalt viini šnitslit friikatega ja muidugi õlut. Ei saanud ise ka kehvem olla ja päeva lõpuks nullis toit ja jook alati ära ükskõik kui suure sportliku pingutuse ja kalorikaotuse. Viimasel päeval nägin, kuidas neid šnitslilahmakaid masinlikult fritüüri loobiti ja teisest friikaid kõrvale kallati. Ei tea, mis ma arvasin, aga seda oma silmaga näha oli päris vastik – järgmine kord tellin midagi muud.
Lapsega mäel käies maiustasime õunastruudliga, mis oli muidu igati hea, aga ma ei saa aru, mis taaskasutatud plastikust seda vaniljekastet tehakse! Minu meelest oli see lisaks plastmassimaitsele ka kergelt rohekat värvi. Ju on odav kraam, sest kokku nad seal sellega ei hoia.
Suveniiridest sai kaasa ostetud mõistagi kohalik toiduajakiri Gusto. Ajakirja lapates tundsin ühtaegu rõõmu kui pisukest kurbust. Rõõmu sellepärast, et Oma Maitsel pole vaja häbeneda ei sisu ega paberi kvaliteedi pärast. No ja samal põhjusel oli veidi kurb ka, et tahaks ikka eriti šeffi vällamaa-ajakirja. Kaanehind 3.20 eur ka meiega täitsa sama masti, aga võib arvata, mis kasum sellest omanikele jääb.
Näidisleheküljeks valisin meelega sellise rubriigi, kus iga toidu sisse üritatakse Wurst ära peita. See on lihtsalt veidi koomiline, et ostad täiesti juhusliku ajakirjanumbri ja seal on ikka mõni klišeelik Wurst sees. No ja ega need kaanel ilutsevad moosipallid ka just kännust kaugele kuku. Seda enam olen ostuga rahul, sest neid spetzialitäte on päris põnev ajaviiteks ise katsetada.
Lugeja kostitamiseks valisin välja Kaiserschmarrni mitmel põhjusel. Esiteks, see jäi kohapeal proovimata. Teiseks, olen seda kunagi ammu teinud ja tean, et suht kiire ja lollikindel magustoit, kuid samavõrd sõltuvust tekitav. Kolmandaks, kõik vajaminev on igaühel kodus olemas. Retsepti võtsin meelega nii originaalsest allikast kui võimalik ehk siis Austria toiduportaalist GuteKueche, mitte mõnest ingliskeelsest kõiketeadjate omast ;) Retsept on eestindatud vabas vormis, mitte sõna-sõnalt tõlgitud. Kes ei usalda ja oskab, tõlgib ise.
Kogus 4-le (seda on ikka võimsalt. Ma tegin pooleks, lapsega mõlemad veeresime ringi ja jäi veel ülegi.)
4 muna
250 g jahu
30 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
½ l piima
30 g rosinaid
näputäis soola
40 g võid
tuhksuhkrut
Alustuseks kohe väike extra: ühes teises retseptis soovitati rosinaid rummis leotada ja ega see paha tee :P
1 Eralda munakollased valgetest. Hõõru kollased suurema osa suhkruga ja vanillisuhkruga veidi vahule.
2 Lisa jahu ja piim ning klopi tainas ühtlaseks. Teate küll, selle pannkooginipiga, et enne paksem tainas ja tükid välja, siis alles kogu piim sisse.
3 Munavalgetele lisa suts soola ja vahusta, kuni tipud on teravad, seejärel lisa allesjäänud veidike suhkrut ja vahusta veel.
4 Aja pann keskmiselt kuumaks, pane või (ja sortsuke õli kärssamise vastu) sulama.
5 Ühenda tainas ja vaht õrnalt segades.
6 Olenevalt taina kogusest ja panni suurusest tuleb tõenäoliselt küpsetada mitu korda. Vala u 0,5 cm kiht tainast kuumale pannile. Nõruta rosinad ja puista tainasse.
6 Küpseta ühelt pool ilusti pruuniks, seejärel keera ringi ja tükelda ebakorrapärasteks palakesteks. Küpseta, kuni ei ole enam kuskilt vedel. Korda tegevust, kuni tainast jätkub.
7 Söö soojalt, raputa peale tuhksuhkrut (millesse on segatud veidi vanillisuhkrut, sest nii on veel parem), kõrvale paku moosi, kompotti, vaniljekastet või -jäätist.
***
Kuna ma vaatasin teise retsepti ka enne tegemist välja, siis panen samuti kirja, et kunagi ära proovida. See õuntega variant oli kohapeal ka väga popp. Valmistamine sarnaselt eelmisele retseptile või järgi pealkirjas toodud linki.
2-le
1 sl võid
1 muna
2 ½ sl suhkrut
60 g jahu
100 ml koort (kohalikus keeles Obers, protsendi jään hetkel võlgu, aga lähtudes semantikast soovitab sõna justkui seda “ülemist”, mis piima pealt riisutakse ja % sõltub siis sellest, mida lehmale süüa anda :) Naljast saavad paremini aru need, kes kohapeal kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades laudahõngu on tundnud.)
2 tükeldatud õuna
soola
tuhksuhkrut
1 sl sidrunimahla (õunatükkidele, et ei läheks pruuniks)
14 comments
Ehheee, tuli kohe äratundmine, sest ma sõna otseses mõttes just praegu sain postkastist ühe Norra toiduajakirja, mille sõbranna sealt saatis. See ilmub 8 korda aastas ja hind u 9€ – päris kallis, aga ka päris paks (132 lk). Vastupidiselt meie (toidu)ajakirjadele on selles kasutatud mõnusat matti ja vist ka taaskasutatud paberit – jah, mõtlesin isegi, et ei tea, kas see on toiduajakirja jaoks hea mõte -, aga töötab imehästi (Jamie ju ka tegelikult sarnane). Formaat on tiba suurem, aga hea mulje siiani. Ja päris mitu retsepti, mida tahaks isegi järgi teha. Loodan, et jõuab blogisse ka miskit :)
On näha, et teil oli tore ja päikeseline puhkus. Õnneks üleminekustress jääb ära, kui Eestis nädalavahetusel -32 tuleb ;) Ahjaa ja see magustoit tundub muidugi ka täiesti proovimist väärt! Head emotsioonid siin postituses :)
Ma lootsin ka (Müncheni) lennujaamast vähemalt Donna Hay kaasa rebida, aga täielik pettumus. Ainult saksakeelne kraam. Seal olid isegi mingid 20-eurosed paksul paberil gourmet-albumid täiesti igavad ja stampides.
Mis üleminekustressi puudutab, siis paraku ruulib täiega. Närvi ajab, et neil on seal normaalsed kraadid elamiseks, 15 min tõstukit ja võid lumes hullata. Mul läheb tänaste kraadidega 4 korvi puid ja teine amet on kütja :)
Muhelesin põhjalikult, kujutades ette SIND VEEREMAS :-D
Aga mis originaalkeeles allikatesse puutub, siis jah, ma püüan ka alati neis keeltes, mida valdan või vähemalt tönkan (ja kui tönkan, siis 90% sellest tönkamisest on kulinaarne tekst) retsepte veerida. Kuidagi hulga kindlam tunne on, et keegi ema/omakeelne inimene ikka asja üles pannud, mitte sinu mainit “ingliskeelne kõiketeadja” :-)
No kaunis igatahes, vahelduseks on ganz toll lugeda/neelata ka midagi saksapärast. Muidu pole muud kui magus Lõuna-Euroopa, popp Põhjamaa ja äge Aasia. Grüss Gott!
Mis veeremisse puutub, siis junior keeldus õhtuni kõigest muust söödavast ehk siis söödavast üleüldse. Mis mind pisarateni vihastas, aga eks see ole õppetunniks. Endal läheb nende kraadidega küll 3 x päevas supp-praad-magustoit, aga sooja ikka ei saa. Oleks varem pidanud peki kasvatamisele mõtlema, nüüd jõuab täpselt rannahooajaks valmis :)
Retsept on hariv, aga kulinaarset elamust sealkandis annab ikka otsida, kui kohalik schnaps (mille nime ma olen unustanud) ja pagariärid välja arvata. Aga no mäed, põhjatud hanged! Ja mis tore päike olnud! Mina olen küll tänulik, et kaamera kaasa tirisid, ainuüksi selle kolme pildi eestki! Sõnnikuhaisu ja õlle maitset pole mul raske juurde mõtelda.
Marju, ma siiski usun, et kulinaarsed elamused on seal täiesti olemas. Lihtsalt minu reisiseltskond ei pidanud fine dining-ust lugu ja ega minagi sinna selleks läinud. Kunagi, kui vanaks jään ja muud elumõnu nii palju enam ei ole, proovin kindlasti ka mõne hurmava vaatega Michelini-kandidaadi ära kusagil mäenõlval.
Kuna käisime teist aastat järjest samas kohas, siis oli mul juba teada lemmik pagariäri-kohvik. Sai tänava ääres gaasipõletite soojuses ja teki all istuda, möödakäijaid vaadata ja koogid – nii õhulised, mahlased – unelm!
Schnaps oli mulle ka mokkamööda. Ma ei teagi, kas sellel mingi eriline nimi on. Pirnist teda valdavalt aetakse, aga poes oli ka variatsioone. Kiitus majaperemehele, kes tervituseks korraliku pudeli meie köögilauale jättis. Sai mäelgi põuepudelist lonksu võtta.
Ai kui kadedaks teeb! Alpid ja lumelaud jäävad sellel aastal kõhuelaniku pärast ära, aga Austria on superluks! Meie mäemenüüs on tavaliselt Erbsensuppe, kus loomulikult ka Wurst sees :)
Mul jäi ka titeootuse aasta vahele, aga see pole kunagi tundunud eriline kaotus. Palju õnne! H oli läinudaastasel reisil 9-kuune ja tänavu juba 1 a 9 kuud – suur poiss. Järgmisel aastal on võib-olla nii suur, et jääb (minu) vahelduse mõttes vanaemaga koju. Ja siis juba hakkab ise suusatama.
tere! mulle tundub, et esimeses retseptis on piima mahu juures viga tekkinud, tõenäoliselt peaks seal 0,5 dl mitte pool liitrit olema. üritasin nimelt teha Kaiserschmarrni selle retsepti järgi ja üldse kohe ei tulnud välja!
Imelik! Ma tegin täpselt sama retsepti järgi 2 munaga, panin 250 ml piima ja kõik muud asjad ka pool kogusest. Tuli välja nagu pildil ja maitses ülihea. Jahu mõõtsite ikka grammides mitte detsiliitrites?
No siis pean vist küll ainult iseennast süüdistama :). Arvasin, et koguses on viga, kuna võrdlesin seda teiste sarnaste retseptidega, kus oli palju vähem piima (arvestades teisi koguseid ka). Väga suur “pannkook” tuli küll, seda ümber pöörata eriti ei õnnestunud. Vist ongi targem teha seda kahe jao kaupa. Egas midagi, tuleb uuesti proovida!
Mul tuli selle piimakogusega d 28 cm pannil imehästi välja.
Väga hea, et meelde tuletasite! Murdsin selle eelmise kommentaari üle pikalt pead ja jõudsin sarnasele tulemusele. Liiga suurt kogust tainast ei saa väikese panni peal küpsetada, sest siis jääb pealmine osa vedel ja lõpuks kaob õhulisus liigsest segamisest ära. Mul oli ka suuremat sorti pann ja pool tainakogust. Kahjuks ei olnud originaalretseptis küpsetamise kohta täpsemaid juhiseid. Teen retsepti vajalikud täiendused, siis peaks kõigil õnnestuma!
Üks lemmikuid toite Austrias käies! Suur-suur aitäh retsepti eest, võtan paari päeva jooksul plaani.
Seal küll see õuna variant rohkem levinud ja tuhksuhruga serveeritult, aga no rosinate ja mandlilaastudega on üle prahi ning see vaja sõna otseses mõttes ujutada vaniljekastme sisse. Mhhhh… Nii et aitäh ka neelude eest! :D